25.–29. mail 2026 toimus Tallinnas rahvusvaheline seminar „Beyond Polarisations: Youth Renewing Democracy“. Üritus tõi kokku noortevaldkonna eksperdid, et uurida polariseerumise tagamaid ja edendada demokraatlikke väärtusi. Järgnevas intervjuus räägivad seminaril töötoa korraldanud President Kaljulaidi Fondi projektijuhid Johanna Allandi (pildil paremal) ja Grete Maria Avent, millist rolli mängivad sotsiaalmeedia algoritmid äärmuslike vaadete levikus just noorte seas ja kuidas selle probleemi vastu võidelda.
Johanna Allandi ja Grete Maria Avent vedasid eest äärmuslikke soonorme käsitlevat sotsiaalmeedia- ja haridusprojekti, mida rahastas Erasmus+ programm. Koos viisid nad koolides läbi töötubasid misogüünia ja muude sooküsimuste teemal. Projekt osutus nii edukaks, et töötubades osalesid rohkem kui 1000 eesti noort.
Lisaks töötubadele loodi projekti raames sisu Instagramis ja TikTokis, mille eesmärk oli võtta manosfääri poolt kaaperdatud harjumused, mida seostatakse meheks olemisega, et anda neile positiivsem tähendus. Selleks kaasati teemade käsitlemisesse ka tuntumaid Eesti sisuloojaid ja noori mehi.
Teie töötuba keskendub äärmuslikele sooideoloogiatele. Kuidas on see teema seotud laiema polariseerumisega noorte seas ja miks on oluline seda adresseerida?
Johanna: Saime kiiresti aru, et see fookus misogüünial aitas kaasa polariseerumisele meie töötubades. Poisid tundsid ennast rünnatuna. Me võitsime selle tugeva fookuse misogüünia pealt ära ja hakkasime rääkima üleüldiselt äärmuslikest ideoloogiatest, mis käsitlevad sugu.
“Töötubades tulid noored poisid küsima, et kuidas meie endale kaaslase valisime ning kas me vaatasime pikkust, palju ta raha saab ja kellena ta töötab. Need arusaamad ei mõjuta ainult suhteid tüdrukute ja poiste vahel, vaid ka poiste endi seas.”
See on seotud manipulated feed’i põhimõttega, et kuidas sotsiaalmeedia algoritmid töötavad. Näiteks tüdrukud võivad näha pigem feministliku sisu, aga poisid just seda, kuidas feminism on halb. See kõik lõpeb sellega, et tekib ideoloogiline lõhe. Näiteks töötubades tulid noored poisid küsima, et kuidas meie endale kaaslase valisime ning kas me vaatasime pikkust, palju ta raha saab ja kellena ta töötab. Need arusaamad ei mõjuta ainult suhteid tüdrukute ja poiste vahel, vaid ka poiste endi seas.
Grete: Täna näeme palju sisu, mille eesmärk on tekitada inimeses negatiivset emotsiooni. Just nende samade poiste mured põhinesidki sotsiaalmeedias nähtud videotel. Isegi kui noor üldpildis mõistab, miks sellised vaated on kahjulikud, siis kui ta satub misogüüniat või misandriat propageeriva video otsa, mis just sellel hetkel teda isiklikul tasandil puudutab, avab see ukse mõttele, et äkki on sellises jutus mingi tõde sees.
Me kogu aeg tsiteerime 2022. aasta kodanikuhariduse uuringut, kus selgus, et Eestis 8. klassis õppivatest poistest 49 protsenti ütles, et mehed sobivad poliitilise liidri ametisse paremini kui naised ja ligi 24 protsenti ütles, et naised ei peaks poliitikas osalema. Sellised statistilised faktid näitavad probleemi.
Kas sooteema ongi digiruumis väga lõhestavaks muutunudki, kuna see puudutab inimesi nii isiklikult?
Grete: Absoluutselt. Milline on „õige mees“ ja „õige naine“, see kõik on nii personaalne. Ma arvan, et selle arvelt jääb noor sellist sisu rohkem kuulama. Tegelikult ka hariduses ei räägita väga palju nendest asjadest. Noor hakkabki neid vastuseid otsima kusagilt sotsiaalmeediast.
Johanna: Ma mõtlen enda kogemusele, et kui olin selline 15, siis oli pidevalt kuskil peas mõte, et kas ma käitun tüdrukulikult. Sellises vanuses toimuvad kehalised muutused nii poistel kui tüdrukutel, mistõttu sooküsimused muutuvad isiklikul tasandil palju olulisemaks.
“Meie töötubadest jäi mulje, et poistes on tekkinud justkui sügav eksistentsiaalne kriis.”
Grete: Meie töötubadest jäi mulje, et poistes on tekkinud justkui sügav eksistentsiaalne kriis. Ühest küljest jõuavad nendeni uut pehmet mehelikkust soosivad sõnumid. Näiteks, et on okei näidata emotsioone ja mehed ei pea tegelema asjadega, mida ühiskond peab „mehelikuks“. Mehed võivad nautida kudumist ja töötada lasteaiaõpetajana ja nii edasi.
Kuid siis need poisid lähevad sotsiaalmeediast pärismaailma, kus nad võivad näha täiesti vastupidiseid asju. Näiteks, et nad ei pruugi meeldida enam tüdrukutele nii väga, kui nad lähevad kohtingule ja ütlevad, et maksame pooleks. Nendeni jõuavad ikkagi niisugused väikesed sõnumid, mis tekitavad kahtlusi selles, et nad ei pea enam elama traditsiooniliste reeglite järgi. Algoritmid tabavad sellised ebakindlused väga hästi ära.
Viimasel ajal on uudistes olnud näha, kuidas riigid keelavad sotsiaalmeedia noortele ära. Kas selline keelamine töötab? Mis võiks olla lahendus sellisele algoritmidest tingitud probleemile?
Johanna: Arvan, et see ei tööta. Kõik see, mis on keelatud, tundub paratamatult palju huvitavamana. Siin on ka oluline nüanss, et sotsiaalmeedia aitab eraldatud noortel leida kogukonna. Võtame näiteks LGBTQ+ noored. Nende seas on neid, kes elavad kinnises või väga konservatiivses keskkonnas. Sotsiaalmeedia annab neile selle kindluse, et on olemas inimesi, kes neid aktsepteerivad.
Ma arvan, et siinkohal on ka vanematel väga suur roll. See on otsustuskoht, et kas sa annad oma kaheksa-aastasele lapsele võimaluse sotsiaalmeedia sisule ligi pääseda ning kas sa suudad tegelikult kontrollida, millist sisu ta seal tarbib.
Grete: Peamine vastutus peaks tegelikult olema platvormidel. Täna me näeme seda, kui lihtsasti mõjutatavad on suured platvormid mingitest poliitilistest muutustest. Näiteks kui USA-s toimus presidendivahetus, siis Meta muutis suurel määral seda, millistel alustel nad sisu oma platvormidelt eemaldavad.
Sotsiaalmeediat peaks reguleerima sarnase loogikaga nagu suitsetamist. See on täpselt samamoodi sõltuvust tekitav asi. Me ei keela ära suitsetamist inimestele ära, aga muudame suitsupaki võimalikult ebaatraktiivseks, piirame tubakafirmasid regulatsioonidega ja teeme suuri kampaaniaid, et inimesed ei tahaks suitsetada.
Te vahepeal mainisite, et olete töötubades näinud lõhestumist poiste ja tüdrukute vahel. Millised on need populaarsemad narratiivid, mis kõlapinda leiavad?
Grete: Koolides me rääkisime päris palju Kris Kärnerist. Olid klassid, kus kõik ütlesid, et ta on nõme ja siis olid mingid rühmad, kus isegi tüdrukud ütlesid, et mõned Kärneri jutupunktid on mõistlikud. See näitab, miks on nii raske tõmmata ranget joont, et kust algab ja lõpeb manosfäär, kuna äärmuslikud jutupunktid võivad olla põimitud igapäevasesse sisusse. Kärneri näitel, üks hetk räägib ta, et sotsid tuleks panna seina äärde ja maha lasta, aga siis järgmises lauses ütleb, et kõikidele Tartu noortele tuleb anda koolikoht.
Palju räägitakse ka suhetest ja rahast. Näiteks palju on videoid, kus tüdrukud räägivad, et mees maksab maniküüri eest ning see on bare minimum. See on ikkagi selline väga materialistlik arusaam maailmast. Poistele räägitakse näiteks palju seda, et tuleb suhtes domineerida ja olla jõuline, ning et tüdrukud tahavad rikast, suurte musklite ja six packiga pikka meest.
“See näitab, miks on nii raske tõmmata ranget joont, et kust algab ja lõpeb manosfäär, kuna äärmuslikud jutupunktid võivad olla põimitud igapäevasesse sisusse.”
Johanna: Teisalt kui võtta kõike seda nüüd arvesse, siis huvitaval kombel töötubades seda konflikti ei olnud palju näha. Ma ütleks, et 80 protsenti ajast olid arutelud väga tsiviliseeritud. Kui meil on 49 protsenti poistest, kes ütlevad, et mehed on paremad poliitikud kui naised, aga samas töötubades mitte keegi neist põhimõtteliselt ei nõustu sellise väitega, siis see tekitab küsimuse, et kus need poisid on ja kas nad varjavad oma tegelikke vaateid.
Tänapäeval on sotsiaalmeedias tugevalt juurdunud meemikultuur. Kust jookseb see piir – mis hetkest muutub nali vihakõneks?
Johanna: Meil oli üks selle küsimusega haakuv kogemus ühes koolis. Meil tekkis arutelu, et mis on must huumor. Milleni me seal jõudsime, oli see, et me võime arvata, et oleme keskkonnas, kus saame neid provotseerivaid nalju teha ilma kedagi solvamata. Aga tegelikult meie sõbragruppides võib olla see pool, kelle üle nalja tehakse ja me ei pruugi seda teada.
Need meemid võivad olla meie arvates süütud naljad, aga tegelikult see mõjutab seda, mida näeme normaalsusena. Inimene peab ikkagi aru saama, et kas tema enda sõprade seas võib olla neid, kelle üle nalja tehakse.
Grete: Minu meelest see meemiteema on Kris Kärneri puhul ka aktuaalne, kuna tema kaitsjad ütlevad, et tegu naljaga. Minu meelest see piir lähebki sealt, et kas naerame kõik koos või öeldakse kellelegi ülihalvasti ja see on ainult ühe osapoole jaoks humoorikas. Tänapäeval saab väga palju pahatahtlikkust välja vabandada sellega, et tegemist oli naljaga, mis omakorda annab võimaluse öelda, et solvunud osapool on lumehelbeke ja ei mõista huumorit.
Kuidas te loote selle turvalise ruumi, et noored julgeksid avaldada oma arvamusi, mis võivad olla tegelikult poleemilised või isegi solvavad?
Grete: Meie jaoks oli oluline vahetu suhtlus. Nagu me oleme siin maininud, küsiti meilt vägagi isiklikke küsimusi, et kuidas meie seda sooteemade maailma näeme. Sellistel hetkedel on oluline ausalt vastata. Ma arvan, see avatud suhtlus meie ja noorte vahel oli väga oluline selleks, et nad tunneksid, saavad ennast avada.
Johanna: Ja kuna me ise oleme ka noored, meie suhtlusstiil ühtib nende omaga. Me ei pidanud neile loengut, vaid rääkisimegi slängis, mis aitas neil meiega ausalt suhelda.
Mis on teie arvates suurimad vead, mida täiskasvanud teevad kui nad kuulevad noort probleemseid vaateid väljendamas?
Grete: Keelamine ja hukkamõistmine ei aita. See lükkab noore veel sügavamale jäneseauku. Naeruvääristamine on samuti halb. Kui teemaväline inimene näeb manosfääri sisu, siis tema jaoks võib see tunduda ajuvaba ja naljakas. Oluline on aru saada, et video autor on selle sisu loonud eesmärgiga teisi veenda. Noorelt tasub hoopis küsida, et miks selline teema teda kõnetab.
Keelamine ja hukkamõistmine ei aita. See lükkab noore veel sügavamale jäneseauku… Noorelt tasub hoopis küsida, et miks selline teema teda kõnetab.
Johanna: Jah, küsimuste esitamine tekitab ka vajaduse korraks kriitilisemalt mõelda. Mis meil töötubades hästi õnnestus oli see, et noored pidid ütlema, kas nad nõustuvad väitega või mitte ja uurima, et kas tegu on fakti või valeinfoga. Nendes ülesannetes oli „miks“ küsimus ülioluline.
Mis on peale meediakirjaoskuse need viisid ja meetodid, mis aitavad polariseerumise ja ekstreemsete vaadete leviku vastu võidelda?
Johanna: Lisaks meediakirjaoskusele räägime ka emotsionaalsusest ja sotsiaalsest tasandist. Noortega empatiseerimine on väga oluline ja peame oskama luua turvalise ruumi, kus nendest teemadest rääkida. Tuleb mõelda, et kuidas luua noorele kuuluvustunde, mitte teda naeruvääristada. Kindlasti võiksid täiskasvanud midagi sellistest teemadest teada, et nad suudaksid noortega nendest rääkida.
Kui lähtume “Beyond Polarisations” ürituse kesksest temaatikast ehk demokraatlike väärtuse edendamisest, siis kuidas aitab noorte oskus sotsiaalmeedia manipulatsioone läbi näha kaasa tugevama ja sidusama ühiskonna ehitamisele?
Grete: Oskus näha läbi manipuleeritud sotsiaalmeediavoost on esimene samm lõhenenud ühiskonna parandamisele. Analüüsioskus viib selleni, et me ei ole nii lihtsasti mõjutatavad äärmuslikest sõnumitest.
Lisaks on meil vaja üksteisega suhtlemise oskust olukorras, kus me ei nõustu. Paratamatult manipuleerimine sotsiaalmeedias viib meid järjest kaugemale sellest, et me oleks üksteisega võimelised dialoogi pidama. See oli ka meie töötubade eesmärk, et räägime keerulistest teemadest näost-näkku ja oleme ausad, kuna selline lähenemine aitab purustada negatiivseid illusioone, mis meil teisest poolest olla võivad.
Mis on põhiline sõnum või sõnumid, mida te loodate, et inimesed teie töötubadest kaasa võtavad?
Grete: Kui me võtame seksismi näiteks, siis oli meie jaoks oluline rõhutada, et see ei peaks olema mingi võistlus, et kellel on kehvem olukord või et kes on rohkem süüdi, et sooprobleemid ja -stereotüübid eksisteerivad. Tegelikult on alati nõme, kui keegi teeb sinu kohta soo põhjal mingeid negatiivseid eeldusi, olenemata sellest, kas oled poiss või tüdruk.
Johanna: Meie põhiline lootus on see, et töötubades osalejad saavad aru, et sotsiaalmeedia ei ole pärismaailm. See ei anna reaalset pilti igapäevaelust ja sellest, kuidas inimesed üksteisega tegelikult suhtlevad. Räägime üksteisega, isegi kui meie arvamused võivad suurel määral erineda.