Lugu ilmus algselt 02.09.2026 Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse blogis
Olin pärast kooli lõpetamist nagu paljud teised noored kahe otsuse vahel: kas minna edasi õppima või võtta vaba aasta ning maailma avastada. Ma otsustasin, et veedan vähemalt osa enda vabast aastast välismaal ning läksingi kuueks kuuks Itaaliasse Euroopa Solidaarsuskorpuse vabatahtlikuks. Mulle tundus, et välismaal sotsiaaltööd tehes ja end mugavustsoonist välja astudes saaksin selgema pildi maailmast ja looksin kontakti nii-öelda pärismaailmaga, samuti tundsin huvi rahvusvaheliste sõprussidemete loomise vastu. See kogemus tasus end ära ja leian, et ka teised noored võiksid palju julgemini haarata kinni võimalusest välismaal vabatahtlikuna töötada.
Projektis osalemine oli suurepärane võimalus saada välja senisest koolirutiinist ning õppida päriselulistes olukordades probleemide lahendamist. Aitasin igapäevaselt transportida patsiente ning veetsin suurema osa tööajast erinevates kohalikes haiglates. Pidin ületama keelebarjääri patsientidega, kes lisaks itaalia keelele, mida ma purssisin, rääkisid ka kohalikus murdes. Ühtlasi õppisin hakkama saama olukordades, milles mul varasem kogemus puudus: näiteks oskus patsiendi seisundi halvenemise korral abi pakkuda või ka lihtsalt aru saada Itaalia haiglasüsteemist. Noore inimesena tunnen, et kuigi ootamatutes olukordades toime tulemine polnud alati lihtne, oli suures pildis oli selline kogemus väga kasulik, sest võõra keskkonnaga kohanemine lisab ka edaspidisteks situatsioonideks enesekindlust ja julgust.
Isegi kui kuus kuud ei tundu otseselt pikk aeg, siis koduigatsuse tekkimiseks on see piisav. Peale pere, sõprade ja kohukeste igatsemist tekib peagi ka tahe suhelda kellegagi silmast silma eesti keeles. Ühtlasi tekkis igatsus Eesti kui digiriigi privileegidest, sest Itaalias väikelinnas elades osutusid näiteks aegunud internetikeskkondade ja digilahenduste tõttu igapäevased asjad keerulisemaks, kui olin seni harjunud. Nii ootuspärased igatsused, nagu pere ja sõbrad, kui ka väikesed mugavused, millest poleks enne osanud puudust tunda, aitavad meelde tuletada, mis on need asjad, mis on kodu juures erilised ja olulised.
Projektis osalemisega kaasneb suur enese- ja sotsiaalne areng. Valdava osa sellest moodustab kindlasti suhtlemine inimestega, kellega koos elatakse. Elasin koos kuue erinevast riigist pärit noorega – käisime koos reisidel, matkadel, üritustel ja suhtlesime palju ümberkaudsete vabatahtlikega. Alati on tore tunne saada sõpru üle maailma, siis tekib põhjust jälle reisile minna. Samuti poevad kohalikud elanikud hinge, mõned patsiendid või vabatahtlikud aitasid meil alati grupina paiksesse ellu paremini sisse integreeruda, tundes huvi meie päritolu ja elu vastu. Samameelseid inimesi kohtab kõikjal, aga taolised projektid võimaldavad väga hästi nendega reaalselt kohtuda ja sõbraks saada!
Võimalus, mida Euroopa Solidaarsuskorpus noortele pakub, on kordumatu ja aitab noortel nii elu kui end avastada. Igal inimesel on projektis individuaalne kogemus, aga kõik õpivad midagi teisest kultuuriruumist, tööst, mida nad tegid, teistelt sarnase mõtteviisiga noortelt ja hakkavad võib-olla ka kodu natuke teise pilguga vaatama. Olen väga rahul otsusega ESKi poolt pakutud projektist osa võtta ja soovitan seda kõigile!