Eve Aasa
Orissaare Avatud Noortekeskuse ja Saaremaa Noorsootöö Keskuse noorsootöötaja
Noorsootöö kvaliteedist rääkides tekib küsimus, milles kvaliteet tegelikult väljendub ja mis seda mõjutab. Kvalifikatsiooninõuded tekitavad vastakaid arvamusi, eriti olukorras, kus väiksemates piirkondades on noorsootöötajaid keeruline leida. Samas ei saa kvaliteedist rääkides mööda vaadata erialasest väljaõppest, töötajate väärtustamisest ja tingimustest, mida neile loome. Minu arvates tasub seda küsimust käsitleda nii noorsootöötaja isikliku kogemuse kui ka kogu valdkonna tuleviku seisukohast. Jagan enda kogemust ja vaadet sellele, milline on kvalifikatsiooninõuete roll noorsootöö kvaliteedi kujundamisel.
Minu jaoks algab noorsootöö kvaliteet inimestest ja sellest, kuidas nende tööd väärtustatakse. Olen veendunud, et noorsootöös on koht erineva tausta ja kogemusega inimestele. Just selles peitubki valdkonna tugevus. Samas ei tähenda avatus seda, et erialane väljaõpe oleks vähem oluline. Et oma tööd hästi teha, on vaja teadmisi ja oskusi, mida saab omandada õppides ning ennast arendades.
Minu jaoks algab noorsootöö kvaliteet inimestest ja sellest, kuidas nende tööd väärtustatakse.
Mina sattusin noorsootöö juurde üle kaheksa aasta tagasi. Juba esimese kuue kuu jooksul mõistsin, et noorsootöö ei piirdu kaugeltki sellega, millega mina tollal tegelesin. See valdkond osutus palju mitmekesisemaks ja põnevamaks, kui olin esialgu arvanud. Mõistsin, et noorsootöö ei tähenda ainult noortega tegevuste korraldamist, vaid ka keskkonna loomist, noorte toetamist ja neile arenguvõimaluste pakkumist, võttes arvesse nende arvamust, soove ning vajadusi. Tahtsin sellest rohkem teada saada ja oma tööd paremini teha. Seetõttu tundus mulle igati loomulik valik minna ülikooli noorsootööd õppima.
Mul on hea meel, et meil on võimalik seda eriala õppida nii rakenduskõrghariduses, bakalaureuse- kui ka magistriõppes ning soovi korral jätkata doktoriõppes. See näitab, et noorsootöö pakub rohkelt võimalusi enesearenguks ja erialateadmiste süvendamiseks.
Seetõttu olen vastu suhtumisele, et noorsootööd ei pea õppima, sest kutset saab taotleda ka ilma erialase hariduseta või end erialaselt täiendamata. Kutse taotlemine ja erialane väljaõpe ei ole minu jaoks vastandid, kuid ma ei pea õigeks suhtumist, et eriala õppimine ei ole vajalik. Kui meil on olemas võimalused noorsootööd õppida, siis peame seda ka väärtustama ning tunnustama inimesi, kes on sellesse oma aega ja energiat panustanud.
Kutse taotlemine ja erialane väljaõpe ei ole minu jaoks vastandid, kuid ma ei pea õigeks suhtumist, et eriala õppimine ei ole vajalik.
Rakenduskõrgkoolis noorsootöö erialal õppimine andis mulle teadmised sellest, kuidas noorsootööd teha. Magistriõpingud noorsootöö korraldamise erialal andsid mulle parema arusaama sellest, kuidas korraldada noorsootööd ja luua keskkonda, kus noorsootöötaja saab oma tööd hästi teha ning ka ise selles valdkonnas areneda. Need teadmised aitavad mul näha noorsootööd laiemalt, mitte ainult enda igapäevategevuste kaudu. Tihti küsitakse minult, miks ma ikka veel väikeses kohas töötan ja miks ma edasi ei liigu. Mina küsin alati vastu: miks ei peaks väikese piirkonna noortekeskus ja sealsed noored väärima sama kvalifitseeritud noorsootöötajat nagu mina?
Noorsootöö on keskkonna loomine, mis toetab noore arengut. Seda tööd tehes tuleb lähtuda seadusest, riiklikust arengukavast ja noorsootöötaja eetikakoodeksist. See tähendab, et noorsootöötaja vajab oma tööks enamat kui head tahet ja soovi noortega tegeleda. Tal on tarvis teadmisi, oskusi ja arusaama sellest, millist rolli ta noore arengus täidab.
Minu arvates ei piirdu noorsootöö kvaliteet üksnes tegevuste ja teenuste pakkumisega. Sama oluline on see, kes neid korraldab, millistele teadmistele tema töö tugineb ja millised võimalused on tal erialaselt areneda.
Viimasel ajal on palju räägitud sellest, kui keeruline on väiksemates piirkondades leida inimesi, kes sooviksid noorsootööd teha. Kvalifikatsiooninõuete kehtestamise vastu tuuakse sageli põhjenduseks, et siis muutub töötajate leidmine veelgi raskemaks. Kuid kas me noorsootöötajatena küsime piisavalt ka seda, kuidas me ise oma elukutset väärtustame? Kas räägime noorsootööst kui erialast, mida tasub õppida, ja julgustame noori seda karjäärivalikuna kaaluma? Kas oleme loonud tingimused, mis toetavad juba noorsootöös tegutsevate inimeste enesetäiendamist ja erialase hariduse omandamist ning muudavad selle töö atraktiivseks ka erialase haridusega inimestele?
Kuid kas me noorsootöötajatena küsime piisavalt ka seda, kuidas me ise oma elukutset väärtustame?
Minu arvates algab noorsootöö väärtustamine sellest, kas suudame luua tingimused, kus erialane haridus, teadmised ja oskused on päriselt hinnatud. Kui ootame noorsootöötajatelt asjatundlikkust ja kvaliteetset tööd, peavad sellega kaasnema vääriline töötasu, vastutus ning arenguvõimalused. Vastasel juhul saadame tahtmatult sõnumi, et erialane väljaõpe ei olegi oluline. Nii vähendame ise noorsootöö atraktiivsust elukutsena ning kaotame valdkonnast inimesi, kelle teadmised ja kogemused aitaksid seda edasi arendada.
Seega ei ole töötajate leidmine üksnes väiksemate piirkondade või kohalike omavalitsuste mure, vaid puudutab kogu valdkonna vastutust. Kui soovime tagada kvaliteetse ja kestliku noorsootöö, peame ennekõike ise uskuma, et noorsootöö on väärtuslik eriala, mille õppimist ja erialast arengut tuleb toetada ning mille tegijaid tunnustada.
Loomulikult ei saa rääkida kvalifikatsiooninõuetest ilma palgateemat puudutamata. Kui ootame inimeselt vastavat haridust, teadmisi ja oskusi, peame olema valmis tema tööd vastavalt tasustama. Kvalifikatsiooninõuded ei tohiks kujuneda üksnes uueks kohustuseks, mille täitmise eest vastutab noorsootöötaja üksi, ilma et samal ajal paraneksid tema töötingimused.
Siinkohal tekib paratamatult võrdlus õpetajatega. Õpetajalt oodatakse vastavat kvalifikatsiooni ja erialast ettevalmistust ning see avaldub muu hulgas palgatasemetes. Noorsootöös ei ole erialase väljaõppe väärtustamine veel samal tasemel.
Ma ei arva, et kvalifikatsiooninõuete kehtestamine lahendaks kõik noorsootöö kvaliteediga seotud probleemid. Samuti ei saa eirata väiksemate piirkondade tegelikku olukorda, kus sobiva haridusega töötaja leidmine on sageli keeruline. See ei tohiks aga olla põhjus loobuda erialase väljaõppe väärtustamisest. Kui soovime kvaliteetset noorsootööd, peame väärtustama ka inimesi, kes seda tööd teevad. Meil võivad olla kõige tänapäevasemad noortekeskused, kus on olemas kõik vajalikud vahendid ja võimalused, kuid ilma pädevate noorsootöötajateta ei taga need kvaliteetset noorsootööd. Füüsiline keskus ja vahendid loovad võimalused, kuid just noorsootöötaja on see, kes oskab neid eesmärgipäraselt kasutada, lähtudes noorte vajadustest ja noorsootöö põhimõtetest. Seega ei määra noorsootöö kvaliteeti ainult loodud keskkond ja pakutavad võimalused, vaid eelkõige noorsootöötaja, kellel on oma tööks vajalikud teadmised ja oskused ning kes suudab neid praktikas rakendada.
Kui soovime kvaliteetset noorsootööd, peame väärtustama ka inimesi, kes seda tööd teevad.
Seega ei ole küsimus ainult selles, kas leiame inimesi, kes on valmis noorsootööd tegema, vaid ka selles, kas suudame luua tingimused, mis motiveerivad neid oma valdkonnas töötama, erialaselt arenema ja pikemaks ajaks tööle jääma.
Illustratsiooni autor: KõverSilm
Liitu uudiskirjaga ja ole esimeste seas, kes saab teate MIHUSe uue numbri ilmumisest!