Meie huvikooli eripära seisneb selles, et kuidas me seda ka ei tahaks, füüsilise puudega noori me tänavatantsu treeningutesse vastu võtta ei saa, kuna sellise erivajadusega noored ei saa kahjuks tantsida. Me oleme küll teinud ratastoolis olevatele noortele lühiajalisi töötube, kus oleme õpetanud neid tegema tantsuliigutusi vaid kätega, kuid need on jäänud ühekordseteks ettevõtmisteks. Küll aga puutume meie tantsukoolis igapäevaselt kokku nende noortega, keda liigitatakse gruppi, mille nimetuse lühend kirjutatakse tähtedega HEV. Kui meie trennidesse tulevad noored oma eripäradega, siis meie treenerid ei saa lähtuda põhimõttest „mõnikord on inimesed nii nutikad, et oskavad neid segavad erilised inimesed endast piisavalt kaugel hoida”.
Kõik noored, kes näitavad üles huvi tänavatantsu vastu, on meie jaoks olulised.
JJ-Street tänavatantsu kool on deklareerinud ja levitanud kõikvõimalikul moel oma põhisõnumit või isegi filosoofiat, et tõmme kultuurilise olemise ja armastus tänavatantsu vastu on vaid meetod noore (ja sealhulgas ka probleemse, eripäradega noore) kaasamiseks ja tema meelitamiseks noorsootöösse – keskkonda, kus toimub teadlik ja suunatud (HEV noor sellest reeglina ei tea) tegevus noore isiksuse arendamisel ja tema taganttõukamisel isklikus arengus. JJ-Street tänavatantsu kooli treenerid ei ole pelgalt kvalifitseeritud tänavatantsuõpetajad/treenerid, vaid ka kogemustega noorsootöötajad, kes on võimelised avastama iga treeningutes osaleva õpilase eripärasid ja valdavad meetodeid ning tehnikaid, mille abil erivajadustega noortega töötada. Selliste oskuste omandamine sai võimalikuks tänu sellele, et JJ-Street tantsukooli treenerid osalesid vastavatel koolitustel kaks ja pool aastat kestnud HUKK-AP projektis, mida koordineeris SA Archimedes Noorteagentuur. Mainitud projekti käigus said JJ-Street tantsukooli treenerid koolitustel õpitut ka kohe praktikas rakendada.
Kommentaar Tõnu Jürjeni artiklile “Erinevus ja erilisus, vajadus ja erivajadus”