Mina olen personaalselt suur kootsingu fänn ja minu kogemus coachee’na on olnud väga positiivne. Personaalne areng ja eesmärkide seadmine oma probleemi lahendamiseks või soovitud otsuse tegemiseks on märksõnad, millega võiks coach’i ja coachee vahelist suhet kõige paremini kirjeldada.
Kui tekkis võimalus coaching’u programmis osaleda, mõtlesin kohe alguses, et pakkumine tundub liiga hea, et tõsi olla. Kui palju on meil elus hetki, kus keegi võtab aega, et tunni või kahe jooksul ainult sinule ja sinu lahendamist vajavatele probleemidele/küsimustele keskenduda. Lisaks on see inimene veel sinu valdkonna asjatundja. Usun, et ei ole just palju selliseid võimalusi, kus sind süsteemselt ja oskuslikult toetada soovitakse.
Coaching’u strateegia on väga efektiivne, kõigepealt tehakse koostöö käigus kindlaks 1−2 probleemi, seejärel sõnastatakse soovitud tulemus, mis on konkreetne ja mõõdetav ja milleni koostöö lõppedes jõuda tahetakse. Vahel võib coach isegi väljakutsuvaid küsimusi esitada, et panna sind asju teise nurga alt nägema. Ebamugavad küsimused aitavad omakorda korduvaid mõttemustreid eirata ja niimoodi sünnivadki uued ideed ja lahendused.
Lisaks iseenda maksimaalse potentsiaali kasutamisele õppisin kogu protsessi käigus uusi meetodeid, kuidas ka ise noori oskuslikumalt coach’ida, mis sisulisest ongi minu üks olulisemaid tööülesandeid.
Õpitud võtteid oma noorte peal katsetades sain aru, et soov teise inimese eest probleeme lahendada või aidata neil endil, nende jaoks sobivas tempos ja meetoditega probleemi lahenduseni jõuda on kaks väga erinevat lähenemist.
Kokkuvõtvalt võrdlen coaching’ut kampsuni kudumisega. Alguses pead ehk enda kootud kampsuni natuke üles arutama, aga hiljem kood lahtiharutatud silmused tagasi. Sinu kootud kampsun on nüüd veel soojem kui enne, sest kõik silmused on nüüd korralikult üle loetud ja augud on parandatud. Soovitan soojalt kõigile!
Kommentaar Anu Allekandi ja Ilona-Evelyn Rannala artiklile “Lahendused juba paistavad”