Hea meel on lugeda järjekordsest faktist coaching’u leviku kohta Eestis. Eriti rõõmsaks teeb asjaolu, et see toimub noorsootöös – valdkonnas, mis on seotud Eesti tulevikuga. Oluline on ka see, et coaching kui „juhtimisabi” jõuab järjekordse inimeste grupini, kes seda väga vajab. Noorsootöö on eriala, kus peamiseks töövahendiks on inimene ise ja oma „tööriistad” tuleb töökorras hoida.
2015. aastal läbi viidud uuring kinnitab, et noorsootöö valdkonna juhtimises on arenguruumi. On hea, et valdkonna sees on coach’e, kes suudavad professionaalset teenust pakkudes siin appi tulla. Üsna tabavalt on artiklis coaching’ut juhtimisabiks nimetatud.
Sageli takistab meie arengut eneseteadlikkuse puudumine. Coaching aitab ennast analüüsida ning enesest teadlikumaks saada.
Sellega kaasneb soov muutuda, areneda. Coach võib mõne lihtsa küsimuse või peegeldusega, sageli ka lihtsalt vaikiva kuulamisega, avada inimeses peidus oleva väe. Me kõik vajame vahel oma reaalsuse tükkideks võtmist ja selle uutmoodi kokkupanemist.
Coaching’u jõudmine noorsootöö tegijate hulka teeb rõõmu veel ka seetõttu, et noorsootöö sarnaneb ju väga coaching’uga. Olles ise n-ö „kliendina” coaching’u kui meetodi potentsiaali kogenud, on suur tõenäosus, et soovin seda ka oma „kliendile” pakkuda.
Kommentaar Anu Allekandi ja Ilona-Evelyn Rannala artiklile “Lahendused juba paistavad”