Mina, kõneisik ehk Kuidas ja kellele kommunikeerida noorsootöö väärtust?

Kuigi mõju on päriselt olemas, on seda keeruline tõestada ühe pressiteate või eelarvereaga. Selles artiklis vaatame otsa takistustele, mis kõneisiku rolli täitmist pidurdavad, ning jagame praktilisi võtteid, mis aitavad igal noortevaldkonna tegijal olla oma kogukonna veenev hääl. Räägime, kuidas meediaga suhelda nii, et noorsootöö ei jää nii-öelda pehmete teemade sahtlisse; kuidas tõlkida mõju lihtsasse, lugude ja andmetega toetatud keelde, mida kohalik omavalitsus ja riik otsuseid tehes vajavad, ning kuidas igapäevases koostöös haridustöötajate ja teiste partneritega teha noorsootöö väärtus nähtavaks. Eesmärk on selge: et iga vestlus, artikkel ja eelarverida kannaks edasi noore inimese lugu – ja teeks selle mõistetavaks kõigile otsustajatele.

Mõju on tähtsam kui kulu

Sageli ei ole kohalikes omavalitsustes spetsialiste, kelle vastutusalasse kuuluks noorsootöö korraldus, mistõttu tihti ei mõisteta selle valdkonna olulisust. Kohalikus omavalitsuses või riiklikul tasandil vaadatakse sageli Exceli tabeleid ja otsest tulemust, kuhu raha on kulutatud. Aruandes on kirjas, mitu eurot kulub ja mitu noort osales. Aga kui sellele lisada mõju – näiteks kuidas noored omandasid oskusi, mis aitasid neil leida esimene töökoht või kujundasid nende väärtusi kogukonna aktiivsete liikmetena –, muutub pilt palju selgemaks.

Seega ei piisa numbrilisest indikaatorist, vaid esile tuleb tõsta sügavam mõju – muutus, mis toimus, et rahastajad saaksid noortevaldkonnas teha sisulisi ja mõjust lähtuvaid otsuseid. Sõnum, mis toob esile mõju ja mida toetab omakorda teadusartikkel, kõnetab otsustajaid palju paremini kui lihtsalt kulurida.  Sidudes noorsootöö väärtust laiemate eesmärkidega ning näidates, kuidas see aitab kaasa haridus- ja noortevaldkonna strateegia eesmärkidele või kohaliku kogukonna arengule, tekib arusaam, et noorsootöö pole pelgalt lisakulu, vaid investeering tulevikku meie oma kohalike noorte näol.

Sõnum, mis toob esile mõju ja mida toetab omakorda teadusartikkel, kõnetab otsustajaid palju paremini kui lihtsalt kulurida. 

Noorsootöö mõju tuleks esile tuua just neis strateegilistes kohtades, kus kujundatakse arengusuundi ja otsustatakse eelarvete üle, näiteks kohalike omavalitsuste volikogude haridus- ja noorsootöökomisjonides, maakondlikes arengukavade aruteludes, riiklikes ümarlaudades ja valdkondlikes foorumites. Mõju esitlemine sellisel tasandil eeldab konkreetseid näiteid ja selget argumentatsiooni, mistõttu on oluline, et noorsootöötajad oleksid kursis valdkonna laiema arenguga. Nii oskavad nad selgitada, kuidas nende igapäevatöö toetab strateegilisi või piirkondlikke eesmärke.

Ka Praxise uuringuaruandes viidatakse noorsootöö pikaajalisele mõjule: „Kui noored saavad noorsootöös juhtimis- ja töökogemuse, näiteks mõne huviringi juhtimise või malevas osalemise näol, suureneb nende tööle rakendumise tõenäosus. Ka uuringud näitavad, et vabatahtlikuna kogetud juhtimisoskused aitavad hiljem tööle kandideerides silma paista, kuna varasem malevates osalemine on andnud noortele kontakte erinevate tööandjate seas ning ka vajalikud teadmised tööohutusest ja töökaitsest.“

Et mõju esitlus oleks usaldusväärne ja terviklik, peaks see põhinema nii teadusasutuste ja sõltumatute partnerite kogutud andmetel kui ka praktikute kogemuslugudel.

Et mõju esitlus oleks usaldusväärne ja terviklik, peaks see põhinema nii teadusasutuste ja sõltumatute partnerite kogutud andmetel kui ka praktikute kogemuslugudel. Noorsootöötajate ülesanne on tuua välja päriselulised lood ja näited, mida teadlased ja analüütikud saavad raamida laiemasse mõjupildi konteksti. Selle koostöö tõhustamiseks võiks teaduspõhiste tulemuste tõlkimine praktikasse olla eelkõige katusorganisatsioonide (nt Eesti Noorsootöö Keskuste Ühendus), riiklike tugistruktuuride (nt HARNO) ja ülikoolide ühine ülesanne. Need institutsioonid saavad luua lühikesi ja arusaadavaid kokkuvõtteid ning praktilisi tööriistu, mida kohalikud noorsootöötajad omakorda saavad täiendada oma kogemuslugude ja näidetega. Nii tekib otsustajatele terviklik ja mõjus pilt – noorsootöö väärtus, mis tugineb ühtaegu teadusele ja praktikale.

Iga noorsootöötaja kui kõneisik

Oleme harjunud mõtlema, et organisatsioonil või asutusel on üks ametlik kõneisik, kes vastutab avalike sõnumite eest. Noorsootöös on olukord teistsugune. Iga noorsootöötaja on oma valdkonna saadik. See ei tähenda, et igaüks peaks oskama anda pressiintervjuud või kirjutama keerulisi strateegiadokumente, vaid pigem seda, et igas olukorras, kus tekib vestlus noorsootöö üle, on noorsootöötajal võimalus ja vastutus kujundada positiivset arusaama oma tööst.

Igas olukorras, kus tekib vestlus noorsootöö üle, on noorsootöötajal võimalus ja vastutus kujundada positiivset arusaama oma tööst.

See võib olla lihtne tutvustus uuele tuttavale: „Ma töötan noortega ja minu töö on pakkuda neile turvalist keskkonda, kus nad saavad proovida, õppida ja kasvada.“ Või väike sotsiaalmeediapostitus, kus jagatakse killuke noorte tegemistest koos mõttega, miks see oluline on. Sellised igapäevased sõnumid kujundavad pikaajaliselt kogukonna arusaama noorsootöö olemusest. Oluline on mõista, et noorsootöötaja ei esinda ainult iseennast. Ta esindab laiemat valdkonda ning loob oma sõnade ja tegudega usaldust või vastupidi – võib seda ka vähendada. Seetõttu on teadlikkus kõneisiku rollist üks osa noorsootöötaja professionaalsusest. Ka Merilin Miks toob oma lõputöös välja, et „noorsootöö väärtustamist mõjutab teadlikkus sellest nii valdkonnas sees kui väljaspool ning tihti kaasaskäiv halb maine. Noorsootöö nähtavus aga sõltub valdkonna eestseisjatest nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil.“ Seega on meil kõigil vastutus olla kõneisik.

Oluline on mõista, et noorsootöötaja ei esinda ainult iseennast. Ta esindab laiemat valdkonda ning loob oma sõnade ja tegudega usaldust või vastupidi – võib seda ka vähendada.

Mis takistab kõneisikuks olemist?

Paljud noorsootöötajad tunnistavad, et nad ei tunne end valdkonna eest rääkides mugavalt. Tihti kuuleme: „Ma ei ole ju ekspert, ma lihtsalt teen oma tööd.“ Ühelt poolt on see mõistetav: noortevaldkonnas on suur kaadrivoolavus ning tihti teevad noorsootööd inimesed, kel on hoopis teine taust ja puudub teadmine noorsootöö väärtusest ja mõjust. Kuid see asjaolu ei saa jääda takistuseks, et oma valdkonna eest seista ning rääkida sellest, mis on tähtis. Tegelikult ongi just igapäevane töö kõige väärtuslikum kogemus, mida jagada.

Takistusi on teisigi:

• keeruline on sõnastada, miks on noorsootöö oluline või milline on selle mõju;
• igapäevatöö kõrvalt jääb vähe aega meedia või rahastajatega suhtlemiseks;
• valdkond tundub killustunud – kas huviharidus ja noortekeskus on ikka sama asi;
• noorsootöö kommunikatsioon on tihtipeale tegevuspõhine ja selle mõju on selge kommunikatsiooni jaoks raske mõõta;
• rahastuse küsimus – noorsootöötajatel puuduvad sageli nii vahendid kui ka tugistruktuurid, et oma valdkonna eest nähtavalt ja mõjusalt seista.

Kõige olulisem on aru saada, et kõneisikuks olemine ei tähenda suurt esinemist või pressikonverentsi. See võib alata lihtsast vestlusest sõbraga, kes küsib: „Mida sa siis tegelikult tööl teed?“ Kui suudad sellele küsimusele vastata loo ja mõttega, oled juba valdkonna väärtust kommunikeerinud. Ka meie valdkonnas on juba mõned hea näited mõjuisikuks olemisest. Näiteks Maarja-Liisa Lepsalu töötab Toila vallas noorsootööjuhina, kuid avaldab julgelt arvamust ka üleriigiliselt. Teise näitena tooksin välja Pärnu linna noortegarantii süsteemi, mis paistab järjepideva ja süsteemse sotsiaalmeediatööga samuti silma kogu riigis. Mõlemal juhul on olulised märksõnad julgus ja järjepidevus. Julgus avaldada arvamust ning rääkida oma igapäevatööst järjepidevalt – see toob tulemusi.

Kõige olulisem on aru saada, et kõneisikuks olemine ei tähenda suurt esinemist või pressikonverentsi. See võib alata lihtsast vestlusest sõbraga, kes küsib: „Mida sa siis tegelikult tööl teed?“

Üha enam on näha, et sotsiaalmeedias on tekkinud tugev kõneisikute liikumine. Eriti inspireerivalt paistab silma hariduse kõneisikute programm, kus haridusvaldkonna inimesed jagavad sotsiaalmeediakanalites oma ametiga seotud rõõme ja muresid, aga ka raskusi. Aktiivne oma igapäevatöö näitamine mõjub inspireerivalt ning suurendab valdkonna nähtavust. Sarnane noorsootöö programm annaks võimaluse jagada lugusid veel laiemalt ning toetaks töötajate enesekindlust valdkonna eest seismisel.

Noorsootöö nähtavaks tegemine ei ole ühe inimese ega organisatsiooni ülesanne – see on kogu valdkonna ühine vastutus. Kui iga noorsootöötaja võtab teadlikult kõneisiku rolli, muutuvad meie lood ja kogemused ühiselt tugevaks hääleks, mis aitab noorsootööd väärtustada nii kogukonnas kui ka otsustajate tasandil. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas me ise oma tööst räägime, vaid ka selles, kuidas me koos suudame kujundada noorsootöö kuvandit tulevikuinvesteeringuna, mitte kulureana. Seega tasub igal noorsootöötajal endalt küsida, millise väikese sammu saan mina täna teha, et noorsootöö väärtus muutuks minu kogukonnas nähtavamaks. Kuidas ühiselt seista selle eest, et noortevaldkonna töötajad oleksid ühiskonnas märgatud, kuuldud ja väärtustatud?

Küsimus ei ole ainult selles, kuidas me ise oma tööst räägime, vaid ka selles, kuidas me koos suudame kujundada noorsootöö kuvandit tulevikuinvesteeringuna, mitte kulureana.

Kaie Pranno omab Tallinna Ülikooli noorsootöö korralduse magistrikraadi ja töötab noorte heaolu spetsialistina Hiiumaal. Lisaks on ta Euroopa noorteinfo ja nõustamise agentuuri koolitaja ning viib läbi koolitusi noorteinfo teemadel.

Jaana Kotke on omandanud Tallinna Ülikoolis noorsootöö korralduse magistrikraadi, tegutseb Tallinnas personalivaldkonnas ja korraldab noortelaagreid.

Laura Svarval on omandanud Tallinna Ülikoolis noorsootöö korralduse magistrikraadi ja töötab Tartus huvijuhina.

Illustratsioon: Sofi Ümarik