Noorsootöötajate väärtustamisest: miks praegusest tunnustuspraktikast ei piisa

Olles ise juba mõnda aega noortevaldkonnas töötanud ja varem noorsootöö väärtustamist ülikooli lõputöö raames uurinud, olen aru saanud, et noorsootööd praegu Eesti ühiskonnas piisavalt ei hinnata. Samas on väga kõnekas minu tööst välja tulnud tõik, et väärtustamine pole tegelikult teema, millele noorsootöötajad iga päev mõtlevad, sest sisemiselt ollakse tavaliselt väga motiveeritud. Valdkonnas tegutsejate jaoks on noorsootöö missioonitunne, elustiil ja südamekutse. See aga ei tähenda, et neid väliselt rohkem tunnustama ei peaks.

Valdkonnale on endiselt omased probleemid läbipõlemise, motivatsiooni hoidmise ja suure kaadrivoolavusega. Eelkõige tekitavad rahulolematust väike palk, ennastohverdavad töötingimused ning vähene (väline) väärtustamine. On ilmselge, et noorsootöötajate töötingimusi tuleks parandada ja motivatsiooni teadlikult kasvatada. Üks selline võimalus on parem tunnustuspraktika, mille eesmärk võiks olla laiemalt noorsootöö nähtavust ühiskonnas suurendada ja ühes sellega loota, et nõnda hakatakse rohkem tajuma ka noorsootöö panust.

Tunnustamine linnukese kirja saamiseks

Noortevaldkonnas leidub mitmesugust tunnustuspraktikat, näiteks aktustel ja koosolekutel tänamine või riiklikud ja kohaliku omavalitsuse tasandi tunnustusüritused, nagu aasta noorsootöötaja konkurss. Samas pole nendel üritustel osalemine noorsootöötajate seas väga populaarne. Tunnustatud saamine pole noorsootöötajate jaoks tihti eesmärk omaette. Tegemist pole peamise motivatsiooniallikaga oma töö tegemiseks. See võib olla ka üks põhjus, miks on raske leida tänuüritustele kandidaate. Noorsootöötajad tunnetavad, et tänuüritusi tehakse tihti ainult linnukese kirja saamiseks, mitte päriselt tunnustamiseks. Kui iga päev peab noorsootöötaja omavalitsuses tõestama oma töö väärtust, et olla üldse võrdne koostööpartner vallaametnikele, siis pealesurutud tänukiri ja käepigistus ei mõju tunnustusena usutavalt. Lisaks, kui mujal püütakse olla lahus, siis tunnustusüritustel seotakse sageli haridus- ja noortevaldkond omavahel, mis tähendab, et eelistatud võib saada hoopis haridusvaldkond.

Kui iga päev peab noorsootöötaja omavalitsuses tõestama oma töö väärtust, et olla üldse võrdne koostööpartner vallaametnikele, siis pealesurutud tänukiri ja käepigistus ei mõju tunnustusena usutavalt.

Omavalitsustes võib noorsootöötajate tunnustamine kvaliteedilt ja sisult suuresti varieeruda olenevalt sellest, kuidas noorsootööst aru saadakse. Näiteks võib mõnes suuremas omavalitsuses, kus valdkonda rohkem panustatakse, aasta noorsootöötaja tunnustusega kaasneda rahaline preemia. Sellises omavalitsuses võidakse peale noorsootöötajate tunnustada ka kogukonda laiemalt ja noortevolikogu tunnustab noori eraldi. Seevastu noorsootöötaja, kes töötab üksi väikese omavalitsuse noortekeskuses, ei pruugi saada mahti tänuüritusel osaleda, kuna peab samal ajal tööpostil viibima. Väiksemates omavalitsustes võib noorsootöötaja saada heal juhul tänukirja. Rahalise preemiaga võrreldes ei mõju see erilise tunnustusena. Rahaline preemia näitab tegude tasandil, et omavalitsuse jaoks on noorsootöö oluline.

Noorsootöötaja, kes töötab üksi väikese omavalitsuse noortekeskuses, ei pruugi saada mahti tänuüritusel osaleda, kuna peab samal ajal tööpostil viibima.

Tunnustusüritused tele-eetrisse!

Minu lõputööst tuli mitu korda esile mõte, et noorsootöötajaid peaks hakkama tunnustama sarnaselt õpetajatega. Kui õpetajatel on aasta õpetaja gala, millest kogu riik televisiooni kaudu osa saab, siis noorsootöötajate tunnustusüritused sellist kõlapinda ei leia. Heal juhul kantakse tunnustusüritusi üle Facebooki otseülekannetena, mis ei aita ühiskondliku nähtavuse suurendamisele kaasa. Ehk oleks ka meie tunnustusüritused samasuguse kaaluga, kui meie palgad ja puhkused, aga ka kvalifikatsiooninõuded oleksid valdkonnas ühtlasemad ja riiklikult juhitud nagu õpetajatel. See on noorsootöötajatele sageli tähtsam kui mis tahes muu tunnustus.

Järjest enam tuleks noorsootöötajate tunnustamisse kaasata ka kogukonda laiemalt, sealhulgas noori ja lapsevanemaid. Paraku võivad niisugused taotlused olla valdkonnavälistele inimestele (sh lapsevanematele) kohati üsna keerulised ja see takistab head noorsootöötajat tunnustamast, kuna ei osata vajalikku vormi täita. Tuleks luua või üle vaadata ja kohandada juba olemasolevaid noorsootöö tunnustamise eeskirju omavalitsustes, aga ka riiklikult, et need oleksid võimalikult lihtsalt järgitavad ka valdkonnavälistele inimestele.

Hea noorsootöötaja tunnustamist võib takistada valdkonnaväliste inimeste jaoks kohati liiga keerulised taotlused.

Võrgustumine aitab

Noorsootöö eestkosteorganisatsioonid peaksid ise hakkama paremat tunnustuspraktikat välja töötama või vajaduse korral omavalitsusi selles toetama. Ehk oleks vaja ka rohkem võrgustuda maakonnatasandil, nagu seda teeb Tartumaa Noorsootöötajate Ühendus (TNÜ). Näiteks korraldab TNÜ oma liikmetele regulaarselt tunnustusüritusi, koordineerib ühisprojekte ja -üritusi ning vahendab olulist infot. Tänuüritused toimuvad igal aastal Tartumaa eri piirkondades ja neid korraldavad noorsootöötajad noorsootöötajatele. See tähendab, et seda ei tehta linnukese kirja saamiseks, vaid sellepärast, et päriselt tahetakse kokku tulla ja üksteise töövõite tähistada. Otsustav ühine tegutsemine olukorras, kus üle riigi on noorsootöö killustunud, selle kvaliteet ebaühtlane ning noorsootööst arusaamine ja selle väärtustamine kesine, on väga oluline. Olen noorsootöötajana tajunud, et sellised regulaarsed koosolemised ja ühine tegutsemine aitavad motivatsiooni suurendada ja leida uut hingamist. Sellises võrgustikus olles on ka piirkondlikke probleeme koos lihtsam lahendada.

Olen noorsootöötajana tajunud, et regulaarsed koosolemised ja ühine tegutsemine aitavad motivatsiooni suurendada ja leida uut hingamist.

Noortevaldkonna väärtustamise ja tunnustamise probleeme ei ole lihtne lahendada, sest praegu jääb palju ikkagi nappide ressursside ja vähese noorsootööst arusaamise taha. Õnneks on „Noortevaldkonna arengukavas 2021–2035“ esitatud strateegilised eesmärgid noortevaldkonna jätkusuutlikkuse parandamiseks, sealhulgas noorsootöö nähtavaks tegemiseks ühiskonnas ja kutseala väärtustamiseks. Võib-olla peame lihtsalt ootama, kuid samal ajal ise tegema kõik selleks, et arengukavas nimetatud strateegilised punktid päriselt ellu viidaks, noortevaldkonna töötajate töötingimused paraneks, motivatsioon suureneks ja ühiskonnas hinnataks noorsootöö panust.

Merilin Miks on Tartu Ülikooli Narva kolledži vilistlane, kes töötab noorsootöötajana MTÜ Õnnemaal. Noorsootöösse panustas ta aktiivse noorena juba pikalt enne seda, mis tähendab, et ta on noorteaktiivist välja kasvanud noorsootöötaja. Oma noorsootööõpingute käigus valminud lõputöös „Noorsootöötajate ja nende töö väärtustamise taju mõju nende töömotivatsioonile Tartumaa näitel“ käsitles ta noorsootöötajate väärtustamise ja nende töömotivatsiooni teemat. Merilini jaoks on oluline, et noorsootöö oleks nähtav ja hinnatud osa ühiskonnast. Lõputööd kirjutades soovis ta algusest peale, et töö tulemusi saaks laiemalt kajastada ja juhtida sellega tähelepanu noorsootöö väärtustamise teemale. Merilin usub, et kvaliteetne noorsootöö toetab noorte arengut ja aitab kujundada sidusat ühiskonda ning sellel on kaugeleulatuv mõju. Ta on ise ehe näide sellest, kuidas noorsootöös osalemisest võib välja kasvada kutsumus.

KOMMENTAAR

Merilin Miks puudutab oma artiklis teemat, millest noorsootöötajad räägivad sageli omavahel, aga liiga harva avalikult – väärtustamise ja tunnustamise tegelikku tähendust. Lugedes tema kirjeldust tunnustamisest kui linnukese kirja saamisest, tundsin end ära. Need hetked, kus tänatakse formaalselt, et justkui midagi oleks tehtud, ent ilma päris sisuta, on valusalt tuttavad. Selline tänamine ei loo motivatsiooni, vaid pigem süvendab tunnet, et meie töö väärtustamine on rituaalne, mitte ehe.

Mulle meeldib autori rõhuasetus, et tunnustamispraktika peaks olema lihtsam, kaasavam ja läbipaistvam. Tunnustamine ei tohiks olla ainult valdkonna siseringi privileeg. Kui lapsevanem, noor või kogukonnaliige tajub, et ka tema võib noorsootöötajat esile tõsta, tekib palju siiram ja elavam väärtustamiskultuur. Tunnustamisest võiks saada loomulik osa igapäevasest suhtlusest, mitte vaid kord aastas toimuv ametlik üritus.

Merilin kirjutab, et noorsootöö on paljude jaoks missioon, elustiil ja südamekutse – ja tõesti, enamik meist tuleb siia valdkonda sisemisest soovist midagi olulist luua. Samas näeme iga päev, kui palju on läbipõlemist ja kaadrivoolavust. See paneb küsima: kust jookseb piir sisemise missioonitunde ja välise tunnustuse vajaduse vahel? Ka kõige pühendunum inimene vajab kinnitust, et tema töö on märgatud ja väärtuslik. Sisemine motivatsioon on tugev mootor, kuid ilma välise hoolivuseta raugeb see jõud kiiresti. Väline tunnustus ei ole uhkuseasi, vaid märk sellest, et meist hoolitakse – lihtne, aga sügav viis öelda: „Ma näen sind.“

Toetan autori mõtet, et noortevaldkonna eestkosteorganisatsioonid peaksid ise hakkama ellu viima või omavalitsusi toetama parema tunnustuspraktika kujundamisel. Just ühine ja otsustav tegutsemine aitab tuua noorsootöö ühiskonna ette – mitte ainult sõnades, vaid tegudes. Kui suudame luua kultuuri, kus tunnustamine on siiras, järjepidev ja inimlik, siis saab noorsootöö lõpuks selle koha ja austuse, mida ta päriselt väärib.

Illustratsioon: Sofi Ümarik