Paberilt digikeskkonda: noortevaldkonna kvaliteedihindamise senine teekond

Nüüdseks on kvaliteedihindamine liikunud digikeskkonda ja kogu teave koondub ühte kohta. Selle taga on aga rohkem kui kümnendi jagu katsetamist, vaidlusi, erinevaid ootusi ja õppimist.

Kvaliteedihindamist korraldab küll kohalik omavalitsus, kuid seda ei tehta omavalitsuse enda pärast. Hindamise keskmes peavad olema kohalikud noored: nende huvid, vajadused, kogemused ja võimalused. Eesmärk on mõista, kas noortevaldkond toetab noori viisil, mida nad tegelikult vajavad, ning mida tuleks selleks muuta või paremini teha. See lähtub noortevaldkonna aluspõhimõttest, et tegevusi kavandatakse koos noortega ja nende tegelike vajaduste järgi.

Algus: kuidas kvaliteedihindamise mudel sündis?

Kaisa Orunuki jaoks algas see teekond 2009. aastal, kui ta asus tööle Eesti Noorsootöö Keskusesse (ENTK). Noortevaldkond oli sellal Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Noorsootöö kvaliteedi arendamine“ kaudu saanud märkimisväärse lisarahastuse ning aastatel 2008–2013 ellu viidud programmi ühe tegevusena hakati välja töötama ja katsetama noorsootöö kvaliteedi hindamise mudelit. Kaisa oli ENTKs kvaliteedisuuna juht ning mudeli loomine sai tema ülesandeks.

Kuigi Kaisa lahkus ENTKst 2014. aastal, jäi kvaliteedihindamine tema valdkonnaks. Ta on sellega edasi tegelenud koolitaja, eksperdi ja välishindajana ning hiljem osalenud ka mudeli uuendamise ja digiteerimise töörühmas.

Mudelit ei loodud tühjalt kohalt. Eeskujusid otsiti teistest riikidest, sealhulgas Rootsist ja Iirimaalt, kuid sama oluliseks peeti Eesti noortevaldkonna enda kaasamist. Ühe laua taha tulid kohalike omavalitsuste noorsootöö korraldajad, ülikoolide esindajad, partnerorganisatsioonid ja noorsootöötajad.

Ettepanekuid kogunes palju ning neid aitasid analüüsida ja mudeliks vormida Ernst & Youngi konsultandid. Võimalikke näitajaid hinnati SMART-põhimõtte järgi: vaadati, kas need on konkreetsed, mõõdetavad, saavutatavad, asjakohased ja ajaliselt määratletud. Samal ajal pidid mudelis olema selgelt eristatavad noorsootöö enda panus ning kohaliku omavalitsuse roll noorsootöö korraldajana.

Üks mudel, 226 väga erinevat omavalitsust

Üks esimesi suuri proovikive oli luua mudel, mis sobiks kõigile omavalitsustele. Eestis oli toona 226 omavalitsusüksust, neist paljud väga väikesed. Mõne omavalitsuse jaoks võis mudel olla mitu numbrit liiga suur, teise jaoks jälle liiga väike.

Üks esimesi suuri proovikive oli luua mudel, mis sobiks kõigile omavalitsustele.

Ka ootused mudelile olid erinevad. Osa inimesi oleks eelistanud omavalitsuse tasandi mudeli asemel teenusepõhiseid mudeleid, teised soovisid rohkem konkreetseid arvulisi sihte. Juba siis unistati Exceli asemel digilahendusest.

Kaisa sõnul lähtuti lõpuks sellest, mida peeti sellal kestlikuks ja milleks valdkond valmis oli. Tagantjärele on hea näha, et erinevad ootused ei ole kuhugi kadunud, kuid nende täitmiseks on aja jooksul leitud lahendusi. KOVi mudeli kõrvale on tulnud teenuse- ja tegevuspõhised mudelid. KOVi mudel aitab vaadata noortevaldkonda tervikuna, teised mudelid võimaldavad minna mõne teenuse või tegevuse hindamisel rohkem süvitsi. Need lähenemisviisid ei võistle omavahel, vaid täiendavad üksteist.

Esimesed katsetajad ja ootamatu kõrvalmõju

Mudeli esimene versioon valmis 2010. aastal. Esimestena osalesid hindamises Põlva, Maidla, Ridala, Pärnu ja Räpina.

Neil oli toona kohustus teha hindamisest kokkuvõte ka kohalikus meedias. Pärast lugude ilmumist märkasid osalejad, et tuttavad ja teised kohalikud elanikud hakkasid noortevaldkonna käekäigu vastu rohkem huvi tundma. Hindamine ei aidanud seega mitte ainult valdkonna sees oma tööd mõtestada, vaid muutis noorsootöö väärtuse ka kogukonnas nähtavamaks.

Katsetamise järel mudelit täiendati ja hindamisse kaasati uusi omavalitsusi. Lisaks koostati näidisküsimustikud ja põhjalik käsiraamat ning korraldati koolitusi enese- ja välishindajatele ning andmekogujatele. Pärast hindamist pakuti omavalitsustele ka eesmärkide seadmise koolitust. Kvaliteediteemalisi koolitusi viisid läbi kvaliteedieksperdid ja andmekogumise koolitusi uuringufirma koolitajad.

Juba üsna varakult sai seega selgeks, et ainult hindamismudelist ei piisa – selle kasutamiseks on vaja ka teadmisi ja tuge.

Viimsis on ring peale tehtud juba neljal korral

Esimesed omavalitsused alles katsetasid uut mudelit, kuid mõne aasta pärast jõudis kvaliteedihindamine ka Viimsisse. Kadi Bruus on Viimsi Vallavalitsuse kaudu protsessiga seotud olnud alates 2012. aastast ja praeguseks on valla noortevaldkonna korraldust hinnatud neli korda. Viimane hindamisring tehti juba Haridussilmas.

Kadi oli valmis mudelit ka katsetama. Tema vaade ei piirdu seejuures ühe omavalitsusega. Eesti Noorsootöötajate Kogu kaudu on ta osalenud kvaliteedihindamises ka teiselt poolt: korraldanud enese- ja välishindajate koolitusi, koordineerinud välishindajate võrgustikku ning aidanud kokku panna välishindajate meeskondi. Nii on ta kokku puutunud ja teavet vahetanud paljude KOVidega.

Talle on oluline, et omavalitsusi omavahel ei võrreldaks ega pingerida ei koostataks. Mõte on olukord päriselt kaardistada ning kolme-nelja aasta tagant tagasi vaadata, kuidas on läinud ja mida noored arvavad. Praegu on Kadi sõnul juba näha omavalitsusi, kes hindavad oma noortevaldkonda regulaarselt. Motivaatoriks on olnud ka Harno ja Tallinna Ülikooli koostöös korraldatud koolitus „Kvaliteetsed noortevaldkonna teenused“ ning rahastus.

Mõte on olukord päriselt kaardistada ning kolme-nelja aasta tagant tagasi vaadata, kuidas on läinud ja mida noored arvavad.

Kadile on kogu teekond olnud põnev nii Viimsis koos kolleegidega kui ka ENKi kaudu. Ta usub, et kui kvaliteedihindamine juba ette võetakse, siis tulemused päris niisama seisma ei jää. Samas võivad järgmiste sammude elluviimist takistada finantsolukord või inimressurss.

Ka Kaisa arvates muudaks pingerida hindamise mõtet. Kui tähelepanu kandub õppimiselt punktidele, võib alata kauplemine iga numbri üle. Sageli peitub hindamise suurim väärtus hoopis protsessis endas: valdkonna inimesed tulevad ühise laua taha, kuulevad üksteise tegemistest, rõõmudest ja muredest ning lepivad kokku järgmistes sammudes. Mõnikord toimub selline terviklik arutelu esimest korda.

Viimsi korduv kogemus näitab hästi, miks ei pea hindamise väärtust otsima ühest lõpptulemusest. Mõne aasta pärast on võimalik sama valdkonna juurde tagasi tulla ja vaadata, mis on vahepeal muutunud ning mis mitte.

Ammune soov: Excelist digikeskkonda

Digilahendus ei ole noortevaldkonna kvaliteedihindamises uus soov. Sellest unistati juba mudeli loomise algusaastatel.

Kadi mäletab, et digikeskkonda oli oodatud väga kaua. Kui Haridussilma lahendus lõpuks valmis sai, oli Viimsil võimalik osaleda ka selle katsetamises ja arendamises. Nüüd võimaldab see KOVil analüüsida nii kogu noortevaldkonda kui ka eri teenuseid, koondada teave ühte kohta ning selle põhjal kavandada edasisi tegevusi ja otsustada, mis vajab muutmist.

Liseti kogemus Lääne-Harju vallas oli aga teistsugune kui tema kunagine kohtumine paberile prinditud Exceli tabeliga. Haridussilmas on teave ühes kohas ja hindamisprotsess hindajale mugavam. Üleminek ei kulgenud siiski täiesti tõrgeteta. Lääne-Harju hindamisprotsessis osutus üheks keerulisemaks katsumuseks Haridussilma platvormile ligipääsu ootamine. Kui asjad ei liikunud algul kavandatud tempos, tuli hoida ka meeskonna motivatsiooni.

Digikeskkond ise ei lahenda siiski küsimust, mida kogutud teadmisega edasi teha. Kaisa sõnul on noortevaldkond õiguslikult üsna vähe reguleeritud ja seepärast on eriti olulised valdkonnasisesed kokkulepped, standardid ja head tavad – põhimõtted, mis ei pruugi olla seaduses kohustusena kirjas, kuid aitavad kujundada ühist arusaama heast noorsootööst.

Hindamismudel koondab sellised kvaliteedikriteeriumid ühte süsteemi, kuid ühist arusaama ei loo digikeskkond iseenesest. Selle kujundavad inimeste arutelud selle üle, mida kvaliteedikriteeriumid nende omavalitsuses tegelikult tähendavad. Keskkond saab aidata osalistel küsimustest ühtemoodi aru saada, eri vaatenurki koondada ning ühiste järelduste ja kokkulepeteni jõuda.

Kui Haridussilm aitab omavalitsusel oma tööd mõtestada ja järgmisi samme kavandada, ei tajuta seda lisabürokraatiana. Kui eesmärgiks saab aga üksnes väljade täitmine, läheb hindamise tegelik väärtus kaduma.

Kui eesmärgiks saab aga üksnes väljade täitmine, läheb hindamise tegelik väärtus kaduma.

Kaisa sõnastab selle tabavalt: kvaliteeti ei saa keegi väljastpoolt kulbiga juurde kallata. Mudel ja digikeskkond saavad arengut toetada, kuid soov teha oma tööd paremini peab tulema inimestest endist. Oma töö hindamine peaks olema töö loomulik osa, mitte sellest eraldiseisev kohustus.

Lääne-Harjus oli esmalt vaja teada, mis üldse toimub

Kui Viimsis on hindamist tehtud juba neli korda, siis Lääne-Harju lähtekoht oli teine. 2017. aasta haldusreformiga tekkis vald nelja piirkonna liitmisel ja varasemal perioodil ei olnud kvaliteedihindamist tehtud. Liseti ja tema meeskonna jaoks andis kogu protsess seetõttu võimaluse kõigepealt välja selgitada, mis noortevaldkonnas üldse toimub, ja vaadata koos, kuhu edasi liikuda.

Hindamine andis ühelt poolt valdkonna inimestele tervikpildi ning teisalt võimaluse tutvustada noortevaldkonnas toimuvat otsustajatele ja teistele osakondadele. Tulemusi plaanitakse kasutada nii valdkondlike arengukavade koostamisel ja planeerimisel kui ka ülevallalise haridusstrateegia sisendina.

Siit koorub järgmine praktiline küsimus: kuidas hindamise käigus kogutud teadmisi eri sihtrühmadele näidata? Lääne-Harju soovib pärast põhjalikku uurimistööd välja töötada viisi, kuidas tulemusi eri osalistele tutvustada – milliseid andmeid vajavad otsustajad ja millised neist annavad finantsosakonnale otsuste tegemiseks kõige parema ülevaate.

Lisett on töötanud noortevaldkonnas üle kümne aasta ning näinud selle aja jooksul, mida noortevaldkonnal on noortele pakkuda. Just seepärast peab ta oluliseks, et mitteformaalharidus ei jääks teiste valdkondade varju. Selleks näeb ta vajadust üha koordineerituma andmepõhise lähenemise järele.

Ühe näitena toob ta kvaliteedihindamise kõrval välja iga-aastased piirkondlikud küsitlused, millega kaardistatakse noorte riskikäitumist ja mida korraldatakse kõigis koolides. Mõte on selles, et tulevikus aitaksid niisugused küsitlused valdkonna spetsialistidel oma tööd paremini kavandada ja lähtuda noorte vajadustest. Liseti sõnul aitavad andmed laiemalt ka noortevaldkonna vajalikkust tõendada, sest kahjuks oleme endiselt olukorras, kus peame valdkonna olulisuse eest seisma.

Mis saab pärast hindamist?

Kuna hindamises osalemine on vabatahtlik, ei peaks omavalitsust motiveerima hindamine iseenesest, vaid põhjus, miks see ette võetakse, ning teadmine, milliste otsuste või muutusteni soovitakse selle abil jõuda. Kaisa jaoks on aastate jooksul kinnitust saanud, et hindamine töötab kõige paremini siis, kui omavalitsus teab juba alustades, millist arengut ta tahab selle abil toetada. Nii aitab ka pideva parendamise ring teadlikult seatud sihi poole liikuda, mitte ei jää pärast hindamist seisma ega kulge omasoodu.

Kaisa jaoks on aastate jooksul kinnitust saanud, et hindamine töötab kõige paremini siis, kui omavalitsus teab juba alustades, millist arengut ta tahab selle abil toetada.

Sama mõte ilmneb ka Viimsi ja Lääne-Harju praktilistest kogemustest. Viimsi saab korduvate hindamiste kaudu jälgida muutusi ajas, Lääne-Harju aga kasutas protsessi nelja piirkonna ühise pildi loomiseks ning soovib siduda tulemused järgmiste strateegiliste otsustega.

Kõike ei ole võimalik korraga muuta. Pärast hindamist tuleb valida teemad, mille arendamine loob kohalike noorte jaoks kõige rohkem väärtust, leppida kokku soovitud suund ja otsustada, kes järgmiste sammude eest vastutab.

Kogutud teadmistele annavad Kaisa sõnul tähenduse inimesed. Kvaliteeti ei arenda abstraktselt omavalitsused ega asutused, vaid inimesed, kes tulemusi ühiselt mõtestavad, lepivad kokku järgmised sammud ja viivad need juhtimisotsustesse. Seetõttu on inimesed kvaliteedi arendamisel suurim väärtus.

Kõrvaltvaataja pilk aitab märgata seda, millega ise ollakse harjunud

Üks otsus, mille väärtuses Kaisa on aastate jooksul üha enam veendunud, oli välishindajate kaasamine. Väljast tulev pilk aitab märgata nii tugevaid külgi, mida ise enam tähele ei pane, kui ka arengukohti, millega ollakse harjunud.

Välishindaja ei ole audiitor ega järelevalvaja, vaid asjatundlik arutelupartner. Ta peab olema erapooletu ja lugupidav ning aitama luua turvalise keskkonna, kus saab rääkida muu hulgas keerulisematest teemadest. Ka välishindajad ise soovivad õppida, areneda ja kolleege inspireerida. Nii võib hindamine kontrollimise asemel muutuda vastastikuseks õppimiseks ning anda mõlemale poolele uue tõuke oma töö kvaliteedi parandamiseks.

Teise olulise vaate annavad hindamisele noored ise. Kaisa kogemus on kinnitanud, et noorte arvamus aitab mõista, kuidas hinnatavad tegevused ja teenused päriselt toimivad, kas need jõuavad noorteni ning mida oleks vaja muuta. Oluline on, et noorte sisend ei jääks hindamisvormis eraldiseisvaks linnukeseks, vaid jõuaks ka hindamise järeldustesse ja järgmistesse otsustesse.

Noorte vaade aitab märgata ka seda, mida arvud ei näita

Noorte kaasamine peab noortevaldkonna kvaliteedihindamises olema endastmõistetav. Noorte kogemused aitavad mõista, kuidas neile mõeldud tegevused ja teenused päriselt toimivad, kas need on kättesaadavad ning millist väärtust loovad. Noorte vaadet saab koguda küsitluste ja tagasiside kaudu, kuid sama olulised on ühised arutelud ja vahetud kohtumised. Nende sisend ei tohiks jääda hindamisvormis eraldiseisvaks linnukeseks, vaid peab jõudma ka järeldustesse ja järgmistesse otsustesse.

Noorte sisulise kaasamise võimalustest kvaliteedijuhtimisse loe lähemalt artiklist „Kuidas kaasata noori kvaliteedijuhtimisse?“.

Kaisa kogemuse järgi on välishindamispäeva kõige värvikamad kohtumised sageli just noorte esindajatega. Noored on tegelikult väga huvitatud kaasarääkimisest, kui neile selleks võimalus antakse ja nende arvamust päriselt kuulatakse. Nendest kohtumistest saadakse nii väärtuslikku tagasisidet kui ka uusi vaatenurki. Sageli jagavad noored ka väga siiraid kiidusõnu oma noorsootöötajatele ja teistele inimestele, kes on nende jaoks olemas. See aitab välishindajatel märgata mitte ainult arenguvajadusi, vaid ka seda head, mille väärtus ei pruugi dokumentidest või arvudest välja paista.

Mudelid muutuvad, mõni küsimus jääb

Kvaliteedihindamise ajalugu on selles mõttes huvitavalt ringikujuline. Juba mudeli loomise ajal vaieldi selle üle, kui suur või väike peaks mudel olema, kas hinnata tervet KOVi või üksikuid teenuseid, kui palju kasutada arvnäitajaid ning kas Exceli asemel võiks leida parema lahenduse.

Nüüdseks on mitmele toonasele küsimusele saadud uued vastused. KOVi mudeli kõrval on kasutusel teenuse- ja tegevuspõhised mudelid ning Exceli asemel Haridussilm. Küsimus, kuidas kasutada kogutud teadmisi noorsootöö tegelikuks parandamiseks, on aga endiselt sama oluline.

Kaisa on kogu selle teekonna jooksul saanud kinnitust, et kvaliteet on elu- ja mõtteviis. See ei ole üksainus hindamine, dokument ega projekt, vaid harjumus küsida: kas teeme õigeid asju, kas teeme neid õigesti ning kas suudame teha õigeid asju õigesti?

See ei ole üksainus hindamine, dokument ega projekt, vaid harjumus küsida: kas teeme õigeid asju, kas teeme neid õigesti ning kas suudame teha õigeid asju õigesti?

Sellel teekonnal on ta kohanud väga häid, pühendunud ja heas mõttes nõudlikke inimesi, kes on aidanud süsteemi luua, kasutada ning edasi arendada. Just inimesed ja nende soov teha oma tööd järjest paremini annavad mudelile tegeliku väärtuse.

Mudel võib ka muutuda, Excelist võib saada Haridussilm ja kõrvale võivad tekkida uued teenuse- või tegevuspõhised lahendused. Inimeste soov oma tööd mõtestada, sellest õppida ja järgmine kord paremini teha on aga olnud kvaliteedihindamise keskmes algusest peale.

2026 on mudel taas uuenenud ja valminud on ka uus juhendmaterjal.

Artikli on sisendi põhjal koostanud Karoliine Aus. Illustratsiooni autor on KõverSilm.

---

ARUTELUKÜSIMUSED

Küsimused iseseisvaks mõtisklemiseks ja meeskonnas arutamiseks pärast artikli lugemist:

1. Millist kasu peaks kvaliteedihindamine tooma sulle ja sinu meeskonnale, et sooviksid selles ausalt ning aktiivselt osaleda?
2. Mida vajad sina noorsootöötajana selleks, et hindamistulemused ei jääks digikeskkonda, vaid aitaksid päriselt igapäevatööd arendada?

Liitu uudiskirjaga ja ole esimeste seas, kes saab teate MIHUSe uue numbri ilmumisest!