Noortepassiga õppimiskirge avastama

Noortepass võeti kasutusele 2007. aastal ning see on enamat kui vaid projektides osalemist tõestav sertifikaat. “Noortepassi protsess” toetab noorsootöö tegevustest saadavat õpikogemust ja selle analüüsi ning toob esile projektide haridusliku potentsiaali.

Osadel noortel on formaalse haridussüsteemiga sõna otseses mõttes peaaegu traumaatilised kogemused. Nende enesekindlust iseloomustavad sageli sellised repliigid nagu: “Mul ei tule õppimine hästi välja”. Mõnele võib õppimine tunduda igava, keerulise ja raskena. Noortele näib, et õppimine on rangelt paika pandud kellegi poolt, kellel on nende üle võim, lisaks hõlmab see närvesöövaid hindamisolukordi, mida teostab seesama võim. Tõepoolest, haridus ja võim on sageli tihedalt seotud, mis võib õppimise kontekstis viia õpitud võimetuseni. Seetõttu ei oleks üldse üllatav, kui teie projekti alguses ei tekita sõna “õppimine” osalejate hulgas positiivseid tundeid ega elevust.

Kuidas toetada mitteformaalses hariduses osalejate õppimist, ilma seejuures protsessi meeldivat külge rikkumata?

Mõeldes eesmärkidele, suundadele ja õpiplaanidele, on oluline märkida, et need ei ole iial kivisse raiutud. Noore inimese puhul ei ole ebatavaline, et ta tuleb ühtede eesmärkide ja ootustega, kuid leides muid õppimisvõimalusi ja uusi õpivajadusi, muudab neid siis protsessi käigus.

Küsimus on pigem selles, mida on osalejatel vaja õppida ning kuidas saavad juhendajad neid selles toetada, kui mida saavad osalejad ja juhendajad konkreetsest tegevusest õppida. See on oluline ja võimestav samm õppimise eest täieliku vastutuse võtmise teel.

Noortepassi protsess ei tähenda vaid paari sammu, mis viivad Noortepassi sertifikaadini. See on palju enamat! See on väärtuslik isiklik ja hariduslik kogemus. See võimaldab noortel inimestel leida endas elukestev õppija, kes suhtub enesekindlalt ja kirglikult oma arengusse ning teadvustab, et see ei piirdu üksnes konkreetse projektiga.

Läbi Noortepassi protsessi muutub õppimine üha nähtavamaks ja eesmärgipärasemaks ning ei ole enam miski, mis toimub möödaminnes. See aitab noortel haarata õppimisel ohjad enda kätte.

Õppimise vastu kire sütitamine

Juhendajate roll on näidata, et õppimine on lõbus tegevus. Noortevahetusel võiksite luua osalejatele õpisituatsioone, kus nad saavad end proovile panna. Sellele peaks järgnema analüüs, mis keskendub aspektile “mina kui õppija”, kus kasutate mõningaid töölehel välja toodud küsimusi. Järgnevalt suuname kire sütitamiseks tutvuma viie meetodiga, mille kohta on olemas ka mugavad töölehed juhenditega:

• Õppimise peale mõtlemine – andke kiire võimalus kogeda õppimist ning seda analüüsida, teistega jagada ja võrrelda (lk 88)
• Õpitegevuse võrdlemine seiklusega – aidake osalejatel enne õpitegevust tunda ära ning tunnustada oma isiklikke ootusi, muresid ja tundeid (lk 102)
• Õpikire leidmine eneseanalüüsi, jutuvestmise, visualiseerimise ja loomingulise eneseväljenduse abil (lk 112)
• Elav diskussioon isiklikest arvamustest õppimise kohta (lk 116)
• Võtmepädevuste mõistmine ning Noortepassi tarbeks tehtava enesehinnangu toetamine – elust pärinevate kogemuste ülekandmine õpitulemusteks (lk 64).