Noortekohtumine kasvatas enesekindlust ja aitas stereotüüpidest kaugemale näha

Pelgulinna Lastekaitse Keskus on Pivarootsis noortelaagreid korraldanud juba 13 aastat. Sel korral aga oli laager natukene teistsugune kui tavapäraselt, kuna laagri raames toimus ka noortekohtumiste projekti „Pelgulinn Pivarootsis  – Suhtleme 13!” põhitegevus.

Projekti eesmärk on arendada noorte tolerantsust ja suhtlemisoskusi neist erinevate keelelise ning kultuurilise taustaga kaaslaste suhtes ning õppida paremini tundma ja väärtustama erinevaid kultuure ja nende esindajad. Et projektist oleks kasu ka laiemalt kui ainult osalejatele endile, seati sihiks panna kokku ka noortelt-noortele õppematerjal, mida saaks edaspidi kasutada koolides, laagrites või mujal hea õhustiku loomiseks ja eri kultuuritaustaga noorte lähendamiseks.

Projektis osaleb 16 noort vanuses 11-16, kelle seas on nii eesti kui vene kodukeelega noori ning kellest enamik õpib Pelgulinna Gümnaasiumis. Nelja osaleja puhul lisandub veel ka kolmanda kultuuri mõõde, kuna nad  elavad koos vanematega ajutiselt välisriikides – Soomes, Hollandis ja Kanadas.

Projektijuhi Johanna Oleski sõnul kasvas noortekohtumise idee välja tähelepanekutest, mida ta on teinud nii õpetajana Pelgulinna Gümnaasiumis kui ka laagrikasvatajana Pivarootsis: „Noortel jääb sageli puudu oskustest ja enesekindlusest endast erineva kultuuritaustaga eakaaslastega suhtlemisel“.

Johanna hinnangul ei ole probleem pelgalt keeleoskuses, sest ta on märganud, et ka neil vene noortel, kes õpivad eesti õppekeelega koolides ja kellel keelega läheb üsna hästi, on sageli raskusi koolis gruppi sulandumisel ja sõprade leidmisel. „Samavõrd aga ei julge või ei oska ka eesti noored teha esimesi samme vene noorte tundmaõppimiseks,“ kirjeldab Johanna.

Need barjäärid tulenevad Johanna hinnangul paljuski kinnistunud stereotüüpidest, mille kummutamiseks teisele poolele võimalust ei anta. Projekt „Suhtleme13“ alustas kohe esimesest päevast barjääride maha võtmise ja rahvuslike stereotüüpide välja ütlemise, avamise ja neist kaugemale vaatamisega.

Näiteks lasid rühmajuhid noortel kirjeldada oma kogemusi teiste rahvustega suhtlemisel ja tuua välja positiivseid jooni, mida nad teiste rahvuste juures märganud on ning analüüsisid neid seejärel ühiselt.

„Minu arust oli toredad need korrad, kui me rääkisime oma riigi kultuuridest ja kommetest, mida võidakse teiste poolt valesti mõista. Väga äge oli see ka, et mõned osalejad elavad välismaal ja oskasid rääkida ka täiesti teiste riikide kommetest või žestidest ning oskasid välja tuua häid ideid, kuidas uues riigis ellu jääda.“ Projektis osalenud tüdruk, 15a.

„Igal rahvusel on omad kiiksud ja eripärad ja see teebki ju igast rahvusest rahvuse. Tasub proovida ikka neid enda jaoks meeldivaid asju noppida ja jätta ebameeldiv kõrvale. Peaks lihtsalt proovima kõigile võimalus anda, sest saime siin ka ise teada, et need, kes alguses olid väga vaiksed inimesed ja „soojenesid“ kauem üles, olid tegelikult ülitoredad ja kihvtid inimesed.“ Projektis osalenud tüdruk, 14a.

Lisaks võeti algusest peale see lähenemine, et tegevused toimusid kultuurilistes segarühmades ja võimalikult palju tegevusi korraldasid noored ise. Keeleoskuse taha ei jäänud rühmajuhtide sõnul miski, sest kui mõni sõna meelde ei tulnud, kasutati lisaks ka inglise või kehakeelt.

Alguses natukene kartsin arvamust avaldada, sest saan aru, et mõnikord teen eesti keeles mingeid vigu sisse, aga tegelikud on kõik ju sõbralikud ja ei pane pahaks. Enesekindlus kasvas, see on hea. Ja tunne, et oled ise midagi teinud. Ja koolis on nüüd ka suur hunnik sõbralikke nägusid olemas.“ Projektis osalenud poiss, 13a.

Peamine erinevus noortekohtumiste projekti ja Pivarootsi tavapäraste laagrite vahel seisnes Johanna sõnul selles, et projektis osalenud noortele anti oluliselt rohkem vastutust tegevuste elluviimisel kui laagris tavapäraselt. „Meie (rühmajuhid toim.) püüdsime võimalikult vähe ette öelda ja nii palju kui võimalik noortelt küsida, mida nad ise teha tahavad,“ kirjeldab Johanna. Kõikide laagriõhtute programmi täitsid noored ise. Näiteks toimus ühel õhtul Pivarootsi tantsu- ja laulupidu, kus tantsiti ja lauldi eesti, vene ja hollandi rahvatantse ja laule ning ka nende õppimine ja teistele õpetamine toimus segagruppides.

„Kõige rohkem meeldis mulle see, kuidas olenemata meie erinevatest taustadest suutsime koostööd teha ja ühise eesmärgi nimel tegutseda.“ Projektis osalenud tüdruk, 15a.

Veel koostasid projektinoored grupitööna mõned mängud, mida saab rakendada koolis, noortekeskustes või mujal kultuuridevahelise suhtluse arendamiseks. Novembris toimub materjalide esitlus Pelgulinna Gümnaasiumis ning noored plaanivad mänge ka oma klassides läbi proovida. Lisaks näevad projektis osalenud noored oma rolli ja vastutust ka avatud ja salliva mõtteviisi edasikandjatena.

„Väga äge, et saime uusi ideid ja julgust äkki ka, et kui koolis näeme mingit nõmedat olukorda, siis julgeme vahele ka minna, mitte ei kössita nurgas ja ei tee nägu, et ei näe. Me peame hakkama nüüd enda sallivust edasi jagama.” Projektis osalenud tüdruk, 16a.

“Minu arvates on põhiline see, et jääda enda arvamusele kindlaks (kui see on tolereeriv mõtlemine), mitte uskuda seda, mida teised räägivad või netis kirjutatakse. Kui inimene on ikka äge ja tegija, siis ei peaks selle taha küll enam jääma, et räägitakse erinevaid keeli. Ja kui tekib mingi probleem või ei saada mingist asjad aru, siis küsida, mitte hakata nõmedaid järeldusi tegema. Ise me ju loome oma ühiskonda. Kui oleme teiste vastu normaalsed, siis ollakse meie vastu ka. Koguaeg nõmedate märkuste ja stereotüüpse mõtlemise promomine tekitab vaenu. Ja kui keegi tuttavatest teeb nõmeda kommentaari ja kui ei julge midagi vastu öelda, siis vähemalt ei tohiks sellega kaasa minna.“ Projektis osalenud poiss, 16a.

Rohkem infot projekti kohta: johanna.olesk@gmail.com