Minu esimene noortekohtumine

Minu esimene noortekohtumine…ma usun, et see ei unune mul eal. Mul pole kunagi nii toredat, lustlikku ja armast laagrit olnud nagu see noortekohtumine Paldiski noortega.

Algselt polnud mul plaaniski Arbaverre sõita, aga kuna üks noor Võrumaalt ütles ära, siis mõtlesin, et see on tore võimalus saada uus ja huvitav kogemus ning seejärel ma juba olingi käbedalt registreeritud. Kui rääkida ootustest, siis…neid ei olnudki, kuna minu jaoks käis kõik nii kiiresti.

Kodutööd noortekohtumiseks tehtud ja padjom, sõit Arbavere poole võis alata! Mitte kunagi pole ükski bussisõit minu elus siiamaani nii äge ja naerurikas olnud kui see. Terve tee me laulsime, mängisime ja jälle laulsime. Tuju oli laes, ilm ilus ja hääled rõkkasid! Arbavere puhkekeskus ja Paldiski noored jõudsid iga kilomeetriga aina lähemale.
Kui me viimaks kohal olime, mõtlesin et siit on küll raske nelja päeva pärast taas kodu poole sõita. Arbavere puhkekeskus oli justkui kodu ning noored mu ümber nagu pere. Esimene õhtu jätkus tutvumismängude ja rühmatöödega. Hirmus ägeda toakaaslasega sai eesmärgiks seatud ka järgnevate päevade jooksul hommikuti jooksmas käia ja igaks päevaks korralik trenn teha.
Igal järgneval päeval toimusid tegevused, mis olid lihtsalt nii lahedad. Isegi tööd, mida me teistes laagrites teinud oleme (nt rühmatööd, enda arvamuste avaldamine jne) polnud igavad. Kõik oli mänguliselt ja huvitavalt üles ehitatud. Mitte ühelgi korral ma ei kuulnud, et kellegil oleks mingi tegevuse juures igav olnud. Alati oli nii noortel kui ka täiskasvanutel suud naerul ja silmad säramas!

Minu lemmiktegevus oli võib olla kanuumatk. Kõik päevakavades olevad tegevused olid ägedad, aga kanuumatk oli ikkagi üle kõige. Terve matka jooksul sai nii palju naerdud, kõhulihased said ikka korralikult tuld! Samuti näitas see matk seda, kui abivalmid kõik noortekohtumisel olevad noored olid. Nagu kord öeldi, “üks kõigi ja kõik ühe eest!”. See lause oli nagu rusikas silmaauku meie kõigi kohta.

Kõige kurvem hetk oli see, kui ma eelviimasel päeval sain aru, et kohe saab see kõik läbi, kohe pean kõigiga hüvasti jätma. Võtsin veel laagrist viimast ja suhtlesin kõigiga nii palju kui võimalik.
Viimasesse päeva jäi Karini ja Svetlana tagasiside noortekohtumise kohta. Kui ma kuulsin, kui üllatunud nad meie üle tegelikult olid, siis ma mõtlesin, et küll on ikka ühed vägevad noored siia kokku sattunud! Ja see paneb veel rohkem meie noortekohtumist ja kõiki neid inimesi taga igatsema. Ürituse lõpetuseks tegime nii—nii palju kallisid ja tänasime meie võõrustajaid. Kõik oli nii ilus, et tõi lausa pisara silma!

Ja juba me istusimegi bussis ning avasime oma ümbrikud, mille sisse oli kogunenud väga palju häid ja armsaid soove ning komplimente. Need tegid südame seest hästi soojaks! Teel kodu poole avastasime, et meile on külge jäänud vene keele aktsent. See oli omamoodi naljakas aga samas tähendas see seda, kui lähedasteks me ikkagi kõigiga saime. Mõttetöö bussis käis ning plaanid uue noortekohtumise korraldamisega juba kerkivad. Ka Paldiski noortele sai öeldud, et varsti me kindlasti näeme.

Minu esimene noortekohtumine õpetas, et igas laagris ning ükskõik, mis üritusel peab olema nii aktiivne kui võimalik. Aktiivsus nii tegevuste kui ka suhtlemise poole pealt annab sulle väga suure kogemuse ning näitab seda, et sa oled huvitatud ja panustad igasse asja killukese armastust ja hinge. Samuti õpetas see ka seda, et igatsus oma uute sõprade järgi paneb mõttetegevuse tööle ning hakkavad valmima plaanid, mida samade noortega lähitulevikus ära teha.

Kõigil, kellel võimalus, olge ka noortekohtumistel käpp! Oled kogemuse võrra rikkam!

Maarja, Paldiski—Võrumaa noortekohtumisel osaleja