Teele: “Saan nüüd vestluse käigus casually poetada, et, aa muideks, ma elasin kaks kuud Itaalias”

Nüüd, talvises Eestis, neid sõnu kirja pannes, tundub veidi utoopiline, et ma kaks kuud oma elust Itaalias veetsin ja et ma üleüldse sinna saatuse tahtel sattusin.

Kõik sai alguse septembris, kui käisin Erasmus+ programmiga LGBTQ+ koolitusel Hispaanias, Andaluusias. Üle pika–pika aja õnnestus korraks välismaale põgeneda ning kuna see oli päriselt nii värskendav, soe ja päikseline kogemus, siis mõtlesin, et äkki peaks pikemaks ajaks kuhugi minema….

Ja sellest uitmõttest sai minu senise elu üks kõige ägedamaid seiklusi. Tollel laupäevasel pärastlõunal Sevilla lennujaamas rääkisin reisiplaanist oma väga hea ülikooliaegse sõbrannaga, kes saatis mulle otseloomulikult kohe lingi, mille kaudu sai kandideerida vabatahtlikuks Itaalias tegutsevas organisatsioonis, kus temagi tol hetkel sama eesmärgiga viibis. Paar päeva hiljem vestlesin oma tulevase ülemuse Saraga ning üsna pea sai kinnitust fakt, et Teele sõidab Itaaliasse.

Kuna lennuühendused on väga halvad, siis peale 24–tunnist reisimist– kaht bussisõitu ning lendu ja lennujaama põrandal ööbimist, jõudsin ka mina lõpuks rampväsinult Leccesse– Apuulia regioonis Salento piirkonnas asuvasse kaunisse barokkstiilis linnakesse. Mäletan seda nii hästi, vaatamata sellele, et ma kohale jõudes vaevu ärkvel olin. Ilm oli nii–nii soe, päike paistis ja palmid õõtsusid sooja tuule käes– idüll. Viimaseid energiariismeid kokku kogudes suundusin peatee kõrval asuva väikese kortermaja kolmandale korrusele, kus tervitasid mind minu armsad tüdrukud– Stella Kreekast, Silvia Hispaaniast ning Melissa Saksamaalt. Meie neljaliikmeline punt oli tulvil girlpowerit ning vaatamata sellele, et me päriselt ka iga ärkvel oldud hetke koos veetsime, saime väga hästi läbi ning tänaseks on meil soetatud ka lennupiletid, et üksteisele külla sõita. Kui nii intensiivselt koos aega veeta, siis ongi kaks võimalust– pinged kasvavad üle pea võ saavad inimesed väga lähedaseks, meiega läks õnneks niipidi.

Organisatsioon Vulcanicamente, kes meie tegevust koordineeris, tegeleb peamiselt kogukonnatööga. Meie projekt kandis pealkirja „Connecting the community“ ning seetõttu praktiseerisime ka meie kogukonnatööd selle kõige otsesemas tähenduses– planeerisime ja viisime läbi kolm töötuba kohalikus põhikoolis, osalesime jalgratturite protestil, intervjueerisime kohalikke ning lõime sellest sotsiaalmeedia tarbeks sisu, võtsime osa ülemaailmsest koristuspäevast ning vabatahtliku teenistuse lõpus kolisime lähedalasuvasse külakesse ja aitasime organisatsioonil administreerida Erasmus+ koolitust. Oluline on siinkohal ka ära märkida, et meie kontor asus kodulinnast seitsme kilomeetri kaugusel, kuhu sõitsime igal tööpäeva hommikul ekstra meie jaoks üles tuunitud  kollaste retro–jalgratastega. Jalgrattasõit sai meile väga hingelähedaseks, mistõttu õppisime kiirelt, et liiklus on võitlus ning julge hundi rind on haavleid täis– selleks, et Itaalia temperamentses liikluses jalgrattal ellu jääda, tuli end kehtestada ning aeg–ajalt ka paar kaotust (kummuli) kukkumiste näol vastu võtta, ent kiiver päästis alati päeva.

Kuna meie kamp oli pealehakkamist täis, siis lisaks usinale töötamisele jõudsime ka väga palju ringi kolada. Selle ääretult vahva kahe kuu sisse mahtus neljapäevane Rooma kiirtuur ning hardcore vaatamisväärsustega tutvumise reis Napolisse, kus uudistasime ka Pompei ning Herculaneumi varemeid. Vabal ajal tutvusime ümberkaudsete linnakestega Salentos ning muidugi, kohustuslikus korras, külastasime meeletus koguses kirikuid ja katedraale– mul läks arvestamine sassi juba esimesel nädalal, aga usun, et ligi kahekümnesse erinevasse me sisse astusime. Kultuuriga tutvumise ja kohanemise juurde käis muidugi ka ülemäärane cappuccino tarbimine, nisujahust toodetega liialdamine ning põsemusitamine. Saime vägagi sina peale Lõuna–Itaaliale omase nähtusega Italian time ning pusisime Duolingo abiga maailma ilusaimat keelt õppida, nautisime Vahemeremaadele omast muutlikku, ent üsna sooja ilma ning tarbisime viiekümne kahe päeva jooksul ära viis liitrit oliiviõli.

Julgen väita, et vabatahtliku töö kogemus rikastas minu elu ja kasvatas iseloomu, aitas mul iseendas paremini selgusele saada ning kinkis mulle palju ilusaid, naljakaid ja toredaid mälestusi. Lisaks kõigele eespool mainitule pean lisaväärtuseks ka seda, et saan nüüd vestluse käigus casually poetada, et, aa muideks, ma elasin kaks kuud Itaalias (enamik ajast mittehaakuv info, aga see selleks). Võimalusi välisilma näha on mitmeid ja julgen kõigile noortele soovitada neid võimalusi kasutada, kui on veidi pealehakkamist ja soovi, siis on kõik võimalik. Minu jaoks oli värskendav peale aastaid ülikoolis õppimist ja töötamist korraks eemale minna, veidi maailma avastada ning elu veidi teise nurga alt näha. Ja otseloomulikult soovitan kõigil vähemalt korra elus Itaaliat külastada– mina lähen sinna kindlasti veel mitmeid kordi tagasi.

Ciao!