Marten: “Mine rända, õpi, koge ja naudi! See on tõesti äge!”

Minu teekond erinevate Erasmus+ võimalustega on juba varasemalt olnud äärmiselt inspireeriv ja sisaldanud ka palju eneseületamist. Mäletan, et olin esimese noortevahetuse ajal 15 aastane kui läksin kaheks nädalaks Taani. Sealt edasi saades esimese maigu suhu teadsin, et see on üks äärmiselt äge, õpetav ja põnev viis, kuidas näha maailma, tutvuda erinevate inimestega ja selle kogu protsessi juures õppida ka midagi enda või kogukonna jaoks. Peale esimest projekti olen jõudnud käia ära mitu korda Hispaanias ja Portugalis.

Foto: Inés Carvalho

Maltale minek juba projekti lahtimõtestatuse ja info kohaselt tundus midagi erakordselt huvitavat ning sellist, millega võiksin kaasa saada tööriistu enda teekonnale töötades inimestega. Minu noorsootöötaja karjäär sai suuresti alguse alateadlikult umbes 16-17 aastaselt kui hakkasin noori õpetama tantsima. Mida rohkem ma trenne andsin noortele, seda rohkem märkasin, et lisaks trennile vajavad nad ka peale treeningut võimalust suhelda/jagada/kurta/kuulata/kaasa mõelda/toetuda. See kõik suunas mind selleni, et olen praeguseks hetkeks viimasel ülikooliaastal, et lõpetada ära Sotsiaaltöö ja rehabilitatsiooni eriala. Ühtlasi lisaks trennide andmisele ja õppimisele alustasin ma ka selle aasta alguses päris noorsootööga, olles Audru noortekeskuses noorsootöötaja ja ka Pärnu mobiilne noorsootöötaja. Kuna Malta projekt oli täpselt suunatud alustavatele noorsootöötajatele, siis pisut väikest kõhklust (et noh see maailm on natukene ebastabiilne ja kas ikka tasub minna) ja kaastöötaja torkimist (et see projekt on justkui minu jaoks kirjutatud), edastasin ma vajamineva informatsiooni korraldavale organisatsioonile ja jäin ootama, et ehk osutun valituks. Läks hästi ja tulevased 7 päeva, mis ma veetsin Prisms Malta olid äärmiselt informatiivsed ja vajalikud, et tunda ennast mugavamalt tehes tööd noortega ükskõik, mis tasandil ja milliseid olukordi lahendades.

Foto: Inés Carvalho

Aga miks üldse minna noorsootöötajana sellisele koolitusele?

Universaalset vastust sellele küsimusele on vist raske anda, sest kõik me tunnetame ja võtame informatsiooni vastu erinevalt. Üheks peamiseks motivatsiooniks, jälgides iseennast ja ka teisi osalejaid Euroopast antud projekti osas, võib pidada seda, et saadakse täiendust, uut perspektiivi või kinnitust oma tehtava töö osas. Teoreetiliste teadmistega on ikka nii, et vahel ei kehti need praktikas või muutub situatsioon nii kiiresti, et on vaja kiiresti uus lahendus mõelda. Sellised projektid annavad super hea võimaluse oma õpitu ka kohe ära rakendada ning aru saada, kas need tööriistad üldse sobivad minu tööriistakasti. See on peamiselt nii kuna kõik õpitu omandatakse projektil, kas läbi tegevuse, loengu või muu interaktiivse viisi kaudu. Peale omandamist saad sa kohe rakendada seda teiste osalejatega, mille läbi saad esmase tunnetuse, kas see metoodika või mõttekäik võiks aidata sind noorsootööga. Kindlasti on oma võlu ka sellel, et rääkides mitte emakeeles ja proovides läbi enda jaoks tundmatud metoodikat pead sa seda tegema teiste projektis osalejatega, kes on pärit erinevatest riikidest. See võib alguses küll veidi ebamugav olla, kuid mõne hetke pärast avastad ennast mõtlemas teises keeles ja selgitamas süsteemi enda mõistmise järgi. Pealegi eks meil kõigil võib oma tööpostil tulla ebamugavaid olukordasid ja hea on jällegi õppida tundma iseennast ning enda reageerimist.

Ehk siis võttes kõik kokku on selline õpiränne super hea vahend, et lisaks uutele teadmistele õppida tundma iseennast ja näha ühe projekti ajal väga erinevaid perspektiive erinevate riikide esindajatelt. See on justkui üks superkoolitus, kuhu on kõik ägedad elemendid sisse pandud ja millega saad sa lisaks uutele teadmisele ka tasuta maailma näha.

Seega ma rohkem ei ootaks ja vaataks juba järgmise ennast vähegi kõnetava projekti välja 😉 Mine rända, õpi, koge ja naudi! See on tõesti äge!

Foto: Inés Carvalho