Olen noorsootööd teinud juba ligi kuus aastat ja tegelikult pakkusid Erasmus+ võimalused mulle huvi juba päris algusest peale. Mäletan hästi, kuidas vaatasin teiste projekte ja mõtlesin, et vau, kui ägedaid asju noortega tehakse. Samas tundus see maailm minu jaoks tol hetkel kuidagi nii suur ja keeruline. Mul ei olnud veel piisavalt kogemusi ega julgust, et ise projekti kirjutada või midagi sellist eest vedada. Ausalt öeldes tundus kogu see protsess natuke hirmutav.
Aastatega tuli aga kogemust ja koos sellega ka enesekindlust juurde. Käisin koolitustel, õppisin järjest rohkem ning hakkasin aru saama, et tegelikult ei pea kõike kohe ideaalselt oskama. Väga suure tõuke andsid mulle hoopis noored ise. Ühel hetkel sattusin vestlema noortega, kellel oli samuti suur huvi Erasmus+ võimaluste ja eriti just DiscoverEU projektide vastu. Mäletan, kuidas nende elevus ja küsimused panid mind mõtlema, et kui meie ise seda võimalust ei loo, siis võibki paljudel noortel see kogemus saamata jääda.
Ma ei salga, esimese projekti kirjutamine oli ikka korralik väljakutse. Töötasin selle kallal ligi kaks kuud. Oli päevi, kus tundus, et ma ei saa mitte midagi aru ja ilmselt olen endale liiga suure ampsu võtnud. Aga tagantjärele olen isegi tänulik, et see protsess nii pikk oli, sest see sundis mind kõike väga põhjalikult läbi mõtlema, miks me seda teeme, mida noored sellest päriselt saavad ja millist kogemust me tahame neile pakkuda.
Mingis mõttes algaski kogu see teekond lihtsalt ühest väikesest julgusehetkest. Sellest, et ma otsustasin enam mitte mõelda, et „äkki ma ei oska”, vaid proovida ära ja õppida käigu pealt.
Meie esimene DiscoverEU projekt sai ellu viidud aastatel 2024–2025 ja tagasi vaadates tundub siiani natuke uskumatu, et me päriselt selle teekonna ette võtsime. Projektis osales kokku 10 vähemate võimalustega noort ning iga grupiga oli kaasas 4 saatjat.

Projekti peamine eesmärk oli anda noortele rohkem julgust ja enesekindlust. Soovisime, et nad õpiksid rohkem ise otsuseid tegema, oma arvamust välja ütlema ja tunneksid, et ka nemad saavad hakkama olukordades, mis alguses võivad tunduda hirmutavad või täiesti tundmatud. Enamike noorte jaoks oli tegemist esimese välisreisiga. Lisaks reisimisele oli meie jaoks väga oluline ka see, et noored õpiksid märkama erinevaid kultuure, suhtlema uute inimestega ja tulema toime olukordades, mida ei saa ette planeerida. Nägime projekti jooksul, kuidas noored muutusid iga päevaga avatumaks, julgemaks ja iseseisvamaks.
Ma arvan siiani, et see projekt õnnestus suuresti tänu inimestele, kes selle noortegrupi kõrval olid. Saatjate valikul lähtusime eelkõige just nende noorte vajadustest, kes reisile tulid. Meiega on kaasas olnud noorsootöötajad, lastekaitsespetsialist, töötukassa spetsialist, tugiisik jne.
Peale esimest reisi sain ma aru, kui oluline on meeskonnadünaamika. Igal inimesel on ju omad oskused, kogemused ja vaatenurgad ning just see tasakaal aitas keerulisemates olukordades kiiresti lahendusi leida ja noori toetada.
Kõige keerulisemad hetked selles projektis ei olnud tegelikult seotud reiside või logistikaga, vaid hoopis noorte vaimse tervisega. Ütlen ausalt, noortel on ikka väga raske ja neil on väga palju muresid. Ettevalmitavate kohtumiste käigus saime aru, et see teekond saab osadele noortele olema emotsionaalselt raske ning kogemused on näidanud, et sa ei oska mitte kunagi lõpuni ette valmistuda selleks, kuidas keegi päriselt uues keskkonnas reageerib.

Loomulikult tuli ette ka tehnilisi probleeme. Üks kõige ootamatumaid olukordi juhtus näiteks ühe saatja rongipassiga. Selgus, et tema pass ei töötanud, kuna nimes olid täpitähed. Alguses ei saanud me arugi, et probleem üldse olemas on, see tuli välja alles siis, kui hakkasime rongis istekohti broneerima ja süsteem lihtsalt ei lasknud edasi liikuda. Esimene hetk oli päris stressirohke, sest olime juba reisil ja aega probleemiga tegeleda väga polnud. Õnneks saime kiiresti ühendust klienditoega ning talle väljastati uus rongipass. Tagantjärele tundub see isegi natuke naljakas olukord, aga tol hetkel oli tunne küll, et kuidas saab üks väike täpitäht nii suure segaduse põhjustada.
Näiteks veel, paljudel noortel on iPhone telefonid. Mõlema grupi pihul nägime, et telefonides ei tahtnud rongipassid toimida, piletite allalaadimisega olid pidevalt probleemid. Lõpuks leidsime praktilise lahenduse, saatjad tegid oma telefonides piletitest ekraanipildid ja saatsid need noortele edasi.
Kui nüüd mõelda kogu projekti kõige suuremale ahhaa-momendile, siis see oli hetk, kui noored ise ütlesid, et see kogemus muutis nende elu. Paljud neist ei olnud varem Eestist välja saanud ega uskunud, et nad üldse sellisest projektist osa võiksid võtta. Reisi jooksul nägime, kuidas noored muutusid iga päevaga julgemaks, iseseisvamaks ja avatumaks.
Üks noor hakkas oma kogemusi ja emotsioone väljendama läbi luuletuste. Pärast õhtust jalutuskäiku Veneetsias ütles ta, et ei suuda uskuda, et ta päriselt sellises kohas on. Tema jaoks oli see hetk nii emotsionaalne, et ta tahtis selle tunde luuletusena kirja panna.
Kõige rohkem tunneme uhkust aga selle üle, mis juhtus pärast projekti. Kaks projektis osalenud noort läksid tööle ning neil läheb täna väga hästi. Üks noor otsustas tagasi kooli minna. Kaks noort jõudsid professionaalse vaimse tervise abini, mille poole nad varem ei olnud julgenud pöörduda.
Väga eriline on ka see, et noored suhtlevad omavahel siiani edasi. Grupist on välja kasvanud kaks noort, kes soovivad nüüd ise Erasmus+ projektide maailma panustada ning minna tulevikus vabatahtlikeks, see näitab, et projektist saadud kogemus ei jäänud ainult üheks hetkeks, vaid kasvatas noortes soovi ise midagi tagasi anda ja teisi toetada.
Uued rongireisid vähemate võimalustega noortega ootavad meid ees juba sel ja ka 2027. aastal. Me muudame oma projektis seda, et jagame reisil olles rohkem infot vanematele. Varasemate reiside jooksul oli näha, et noored unustavad sageli vanematele kirjutada ja märku anda, kuidas neil läheb. Sageli kirjutasid vanemad meile otse, et küsisid, kas kõik on korras. Minu soovitus neile, kes ei ole veel sarnases projektis osalenud või selle tegemist kaaluvad – võtke julgus kokku ja proovige ära. See on tohutu kogemus nii projektijuhile, meeskonnale ja eriti noortele. Sellised projektid annavad noortele palju rohkem kui lihtsalt reisimise võimaluse, need kasvatavad enesekindlust, iseseisvust ja usku iseendasse. Ka kõige keerulisemad ja ootamatumad olukorrad muutuvad lõpuks kõige väärtuslikumateks kogemusteks.