Henri Kõiv
digiajakirja MIHUS peatoimetaja
MIHUS jätkab 2026. aastat ebamugavate teemadega. Kui veebruaris oli fookuses seksuaalharidus, siis MIHUSe kevadnumbris räägime rahast, mis võib-olla ei tekita samasugust nihelust ega pane punastama, kuid millest ei räägita ka avatult. Tõsi, viimase 10–15 aasta jooksul on inimeste finantskirjaoskus tänu finfluencer’ite, arvukate investeerimisõpikute ja suurte investeerimisfestivalide panusele tublisti paranenud. Vähemalt nii võiks ju arvata – kuni tuleb uudis järjekordsest finantspettuse ohvrist, avaldatakse kiirlaenu võtjate statistika või antakse inimestele võimalus võtta pensionisambast raha välja, et selle eest uhkem teler osta.
Rahatarkuse uurijad osutasid alles hiljuti selgele lõhele inimeste teadmiste ja nende käitumise vahel. Tegemist on vastuolusid täis valdkonnaga, kus ristuvad ratsionaalsed kalkulatsioonid inimliku ebakindluse ning tähendus- ja kuuluvustunde otsingutega, aga siin põrkuvad ka hetkes elamine ja tuleviku planeerimine, distsipliin ja hedonism. Vastuolulisus muudabki teema noorsootöö perspektiivist tõeliseks varasalveks, sest nagu saab lugeda mitmest selle numbri artiklist, ei saa vestlused rahast noortega piirduda eelarve koostamise ja säästunippide jagamisega.
Avatud aruteluks tuleb aidata noortel artikuleerida rahaga seotud tuumuskumusi.
Alustuseks me siiski inimpsühholoogia süvatasanditesse veel ei sukeldu, vaid proovime andmepõhiselt Eesti noorte rahatarkust hinnata. Rahandusministeeriumi rahatarkuse koordinaatori Marge Aaslaiu kraadimise tulemus ütleb, et kuigi noorte finantskäitumine on uuringute põhjal muutunud järjest eeskujulikumaks, võib välja tuua vähemalt kaks kitsaskohta, kuhu peaks senisest enam tähelepanu suunama. Nendeks on vähene pensionitarkus ja kiirlaenud.
Mõlema valukoha kohta leiab ka sellest numbrist ühe käsitluse. Sotsiaalministeeriumi pensionitarkuse nõunik Marin Vallikivi on viimase paari aasta jooksul korraldanud noortele hulga pensionitöötubasid. MIHUSe tarbeks on ta pannud kirja nendest kohtumistest sündinud taipamised, mille võib kokku võtta tõdemusega, et pensioni kogumine on noore supervõime. Marini soovituste järgi talitades on võimalik aidata noortel seda võimet avastada.
Võlanõustajana töötanud Evelyn Eichhorst kirjeldab aga tüüpilist teekonda tema kabineti ukse taha, kuhu paraku jõutakse pea alati liiga hilja. Samas on terve hulk käitumuslikke iseärasusi, mis vihjavad juba varakult potentsiaalselt võlalõksu viivatele finantsprobleemidele. Need on sellised iseärasused, mida võiksid ka noortega tegutsevad spetsialistid osata märgata. Grete Koho artikkel räägib seevastu hoopis teistlaadi käitumispraktika kujundamisest, mis aitaksid kaasa noorte pigem väikese säästupuhvri kasvatamisele.
Kuidas ikkagi rahatarkust noorsootöö praktikasse põimida? Noorsootöötaja, ettevõtja ja rahatarkuse entusiast Ilona Tint on ilmselt kõige pädevam inimene Eestis sellele küsimusele vastama. Ilona sõnul on kõige olulisem, et noorsootöötaja ise tunneks end rahast rääkides piisavalt mugavalt, mis tähendab, et alustuseks tuleb õppida enda suhtumist märkama. See mõte haakub hästi MTÜ Pärnu Noorte Vabaajakeskuse rahatarkuse projektiga, mille olulise osa moodustasid noorsootöötajatele suunatud koolitused. Projekti eestvedaja Margit Vellend kirjeldab oma artiklis, kuivõrd palju rahaga seotud piiravaid uskumusi noorsootöötajate seas leidus ning kuidas käib nendest lahti laskmine.
Sellest numbrist leiab ka pikema intervjuu investor Kristi Saarega. Seal keskendusime küsimusele, kuidas rohkem naisi investeerimisest ja rahatarkusest huvituma panna. Kristi andis aga ka väärt rahanõu noorsootöötajatele. Samuti vestlesime selle numbri tarbeks noorte investeerimislaagri korraldajatega – kolme neiuga, kes selgitasid, et kunagi pole investeerimisega alustamiseks liiga vara ja üldjuhul pole selleks kunagi ka liiga vähe raha. Pigem kõnelevad siin meiega juba eelmainitud piiravad uskumused.
Uskumuste teemat avab numbris põhjalikumalt teadlasena inimeste finantskäitumist ja rahalist heaolu uurinud Leonore Riitsalu, kelle artiklist võib näiteks teada saada, miks tasub tutvust sobitada oma tuleviku-minaga ja kuidas seda üldse teha saab. Väärtusliku psühholoogi vaatenurga rahalise heaolu teemale lisab Grete Arro, kes paljudele uuringutele viidates joonistab välja, miks rahaline jõukus ei käi alati käsikäes õnnetundega. Arro artiklit täiendab Maiko Mathiesen, kes jagab lugejatega oma raharikkuse teekonda, mis on ta nüüdseks viinud hoopis Tasaarengu Eesti MTÜ etteotsa. Maiko õpetab tasaarengulikult investeerima ehk investeerima suhetesse, haridusse, tervisesse, hobidesse, kogemustesse, spirituaalsusesse ja loodusteadlikkusse.
Aga et rahajutte tasakaalustada, siis leiab siit numbrist ka üsnagi provokatiivse pealkirjaga arvamusloo „Kas noortekeskuste aeg on ümber?“, milles Natalie Mets julgustab noorsootöö meetodeid ja mudeleid ajakohastama. Artikkel tutvustab lähemalt noortekohviku formaati, millega Tallinnas mõnda aega on katsetatud.
Lõpulooks on seekord inspiratsioonisüst Simunast, kus toimetab aasta noorsootöötajaks valitud Egle Pent, kellel MIHUS külas käis. See meeleolukas reportaaž juhatab kevadnumbri välja ja suvehooaja sisse – hooaja, mis loodetavasti pakub ka noortevaldkonna töötajatele rikkalikult võimalusi kodumaad avastada ja patareisid laadida. Uute kohtumisteni sügisel!