Grete Arro
Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogia vanemteadur
Raha võib olla ühiskonnas kinnisidee. Psühholoogiateemaliste uuringute tulemusel ilmneb, et raha poole püüdlemine ei ole heaolu saavutamise suhtes neutraalne nähtus. Raha, nagu ka hinded, võivad varjutada meie tegevuste tähenduslikkust. Rahalise heaolu poole pürgimisel tuleks seda alati meeles pidada.
Üks pangandusega lähedalt seotud inimene arvas hiljuti umbes midagi seesugust, mida aastakümneid tagasi võeti kokku loosungiga „töö on elu saladus“. Nagu igas kõverpeeglis, paistab ka sellest peeglist killuke tõde. Teadus seevastu üritab erinevaid killukesi maailmast tervikuks siduda ja neid üksteise suhtes mõtestada, jõudes umbes sellisele järeldusele: töö on üks elu saladustest. Mis need ülejäänud on? Ehk siis: kuidas elada nii, et võimalikult kaua püsiks heaolu suur ja pahaolu väike?
Teaduse vastused on seepärast head, et need ei ole triviaalsed. Triviaalne vastus oleks: kui tahad heaolu, siis muudkui aga aja heaolu taga. Panusta selle nimel, mida tahad saavutada. Võta ennast kokku, pagan võtaks!
Üks vähetuntud motivatsioonikäsitlus – eesmärkide sisu teooria (Goal Contents Theory) – ütleb mõnes mõttes risti vastupidist. Võimalik, et selle teooria algne uurimisajend oli märkamine, et jõukuse tõusuga kaasneb ka vaimse tervise probleemide kasv. Lähemalt uurides leiti, et jõukus otseselt õnnetuks ei tee, küll aga teeb seda rikkuse taga ajamine. Uurijad taipasid keskenduda sellele, mille poole inimesed oma elus püüdlevad. Selgus, et inimeste püüdlused jagunevad pigem kaheks: sisemised ja välised elupüüdlused. Sisemisteks hakati nimetama selliseid püüdlusi nagu autentsus, iseendast ja maailmast paremini aru saamine, õppimine, teiste aitamine, kogukonna või maailma paremaks tegemine ning harmooniliste suhete loomine ja hoidmine ning tervis. Välisteks püüdlusteks hakati nimetama materiaalsusele suunatust, püüdlemist suurema jõukuse, staatuse, võimu ja parema välimuse suunas.
Kummalisel kombel eelistavad inimesed pigem üht või teist püüdlustepaketti, mitte mõlemaid läbisegi. Muidugi on enamikule inimestele omajagu olulised mõlemad, lihtsalt üks mõnevõrra enam kui teine – ja see on otsustav. Eks me näe ka praegu ühiskonnas sõna võtmas mehi, kes oma ülitegusat päeva kirjeldavad, ega saa seejuures lahti küsimusest, et kes küll nende lastele parajasti õiges suuruses tenniseid ostab.
Need kaks püüdlustepaketti – sisemised ja välised elupüüdlused – on omakorda seotud eri tüüpi õnnelikkusega. Välised püüdlused (raha, võim, välimus) on seotud nn hedoonilise õnnelikkusega, mida ka subjektiivseks heaoluks nimetatakse. Need väljendavad soovi saada naudingut ja vältida valu. Sisemised püüdlused (eneseareng, maailma parandamine või paremad sotsiaalsed suhted) on seotud eudaimoonilise õnnelikkusega, mida ka psühholoogiliseks heaoluks nimetatakse. Need väljendavad soovi, et elul oleks tähendus.
Valu vältimine on valus
Paradoksaalselt näitavad paljud uuringud ja meta-uuringud, et hedoonilise heaolu poole püüdlemine võib viia vastupidiste tulemusteni, kus tegelik heaolu on hoopis madalam ja pahaolu suurem. Täpsemalt: mida enam eelistab inimene väliseid elupüüdlusi, seda rohkem on tal vaimse tervise probleemide sümptomeid, sh ärevust ja depressiooni; seda madalam on tema energia ja seda enam napib tal elujõudu, seda enam esineb tal ennasthävitavat käitumist ning seda väiksem on tema autentsustunne ehk tunnetus, et tehakse midagi, mis on tegijale päriselt oluline. Noorte valimites on leitud sarnaseid mustreid, kuid lisaks ka seoseid madalama enesehinnangu ja koolirõõmu ning õppimise tulemuslikkusega. Lisaks on noorte seas hedooniliste püüdlustega kaasnenud kurvameelsus, agressiivsus ja trotslikkus.
Mida enam eelistab inimene väliseid elupüüdlusi, seda rohkem on tal vaimse tervise probleemide sümptomeid, sh ärevust ja depressiooni.
Kehtib ka vastupidine: mida enam on inimese püüdlused sisemised, seda parem on tal keskmiselt olla; seda parem on tema vaimne tervis, suurem vitaalsus ja seda enam on ta nii-öelda tema ise.
Huvitav on ka uuring, mis näitas, et sisemiste elupüüdlustega seostub oluliselt ka väiksem keskkonnajalajälg, välistega seevastu suurem. Ehk siis väliste elupüüdlustega saame kaks kärbest ühe hoobiga: õnnetuks nii iseenda kui ka planeedi.
Rolli mängib siin ka see, mis on inimese tegelik, mitte välja reklaamitud püüdlus. Kui ma õppides või abistades pööran tegevuse enda asemel rohkem tähelepanu sellele, kuidas sellest pilte postitada, siis ei ole see tingimata sisemine püüdlus. Kui ma soovin suurt töötasu selleks, et maksta lapse harvikhaiguse raviarveid, siis ei ole see väline püüdlus. Neid valikuid teeme iga päev: kas rohkem raha, et oleks meeldejääv reis, või igapäevane ühine aeg lastega? Kas veeta rohkem aega spaas või üksildasi sugulasi külastades? Kas meil kulub rohkem aega mõtte või vormi lihvimiseks?
Kust püüdlused tulevad
Pikiuuringuid on vähe, aga vähesed olemasolevad osutavad, et mida enam tajusid noored lapsepõlves oma emasid (selles uuringus olid vaatluse all just emad) ning emad ka iseennast demokraatliku ja soojana, seda enam domineerivad noortes hiljem sisemised püüdlused. Ehk siis vanemate siiras huvi noore inimese mõtete ja olemuse vastu, laste kuulamine, kõigi tegevuste mõtestada aitamine ning soojus on laste-noorte eudaimoonilise õnnega seotud. Külm, kontrolliv ja hinnanguline kasvatus jätab noorte psühholoogilised põhivajadused (seotus, autonoomia ja kompetentsus) rahuldamata, andes alust soovile leida neile aseainet. Nii proovitakse osta soojust hinnete ja välimuse, hiljem staatuse ning raha abil. Ehk siis see teooria jõuab ettevaatlikult järeldusele, et võim-raha-välimus on psühholoogiliste põhivajaduste aseained, neid vajadusi siiski rahuldamata. Vaene Donald.
Teooria jõuab ettevaatlikult järeldusele, et võim-raha-välimus on psühholoogiliste põhivajaduste aseained, neid vajadusi siiski rahuldamata.
Eriti laste ja noortena on meile oluline tunda, et oleme ümbritsevate täiskasvanute jaoks tingimusteta väärtuslikud ja ära kuulatud; et tohime olla need, kes me oleme, ja ennast otsida. Sel puhul omandame pigem sisemised püüdlused, millega seondub psühholoogiline heaolu. Võti on soe, kuuldel ja hinnete pärast muretu lapsevanem, aga miks mitte ka soe, kuuldel ja hinnete pärast muretu ühiskond?
Noorte kuulamine ja võimaldamine olla neil nemad ise on noorsootöös läbiv väärtus. Tihti võivad noored, kelle kodune keskkond neile seda ei paku, leida noorsootöötaja, kes neid julgustab ja neil iseennast leida aitab. Ehk siis noorsootöötaja saab olla eelnevalt mainitud ühiskonna aseaine.
Püüdluste ja heaolu seose mehhanism
Miks hedonia teeb õnnetuks? Põhjus on selles, et välised püüdlused on üldjuhul seotud teistega võistlemise ja/või võrdlemisega, mis pigem lõhub, kui ehitab seotust ja soojust ning suhteid kogukonnaga. Samuti on võistluslikkus üks suurimaid heaolutapjaid, sest mõjub survena, aga surve on psüühikale üks kõige talumatumaid asju üldse.
Välised püüdlused on üldjuhul seotud teistega võistlemise ja/või võrdlemisega, mis pigem lõhub, kui ehitab seotust ja soojust ning suhteid kogukonnaga.
Seevastu sisemiste püüdluste domineerides tuntakse end rohkem iseendana, tehes asju, mille isiklik tähendus on tuvastatud, ollakse rohkem teistega seotud ning antakse endale rohkem võimalusi isikliku arengu märkamiseks. Kõik see kokku paneb ennast õnnelikumana tundma. Lisaks on teisi aidates, sõpradega naerdes või midagi päriselt õppides üldjuhul vähem võrdlusmomenti, st vähem survet. Üldse näib, et oma tegevuse mõttetuse tajumine (st autonoomiatunde puudumine), ehkki tegevusega võib kaasneda nii raha kui ka prestiiž, tundub pikas perspektiivis olevat psüühikale raskem taluda kui töö endaga seotud raskused ja katsumused.
Eudaimoonilist heaolu püüeldes tunneme end rohkem elusana ja see tunne valdab meid siin ja praegu, mitte ei olene sellest, kas saavutame kunagi tulevikus seda-teist-kolmandat, olgu selleks materiaalsed väärtused või kellegi heakskiit.
Eudaimoonilist heaolu püüeldes tunneme end rohkem elusana ja see tunne valdab meid siin ja praegu, mitte ei olene sellest, kas saavutame kunagi tulevikus seda-teist-kolmandat.
Ehk siis paradoksaalne tulemus on see, et kui valime iga päev teha asju, mis on õiged (ehkki vahel rasked), mitte neid, mis toovad naudingut, oleme tegelikult õnnelikumad ja vaimselt tervemad. Mis on siis kõige pikemat ja paremat heaolu loov eluviis? Lisaks tähenduslikkusele ja õppimisele tuleb siinkohal pähe ka vastus, mille ütles kass „Mary Poppinsis“ kuninga küsimusele „Kus on maailma keskpunkt?“. Maailma keskpunkt on ahju kõrval piimatassis ehk siis hoolimine.
Kuidas on elupüüdlused ja rahatarkus seotud?
Rahatarkust või finantskirjaoskust ei ole teadaolevalt elupüüdlustega väga seostatud, v.a uuring, mis seostas püüdlusi ja kompulsiivset ostmiskäitumist. Võiks oletada, et välised püüdlused – või kitsamalt öeldes materialism – võiksid olla tarkade finantsvalikutega seotud. Kui tahan rikkust, siis pean ju tegema rahasse puutuvalt tarku otsuseid? See aga ei pruugi sugugi nii olla. Loodetavasti ilmub lähiajal artikkel (Mädamürk et al., ajakirjale esitatud), kus puudutatakse ka neid seoseid. Tulemused on ilmselt põnevad ja nii mõnelegi ootamatud. Kui artikkel ilmub, siis võtame teema loodetavasti siin MIHUSes uuesti jutuks.
Grete Arro on haridus- ja keskkonnapsühholoog ja töötab Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudis vanemteadurina.
Illustratsioon: Mette Mari Kaljas