Leonore Riitsalu
Skytte instituudi käitumusliku poliitikakujundamise teadur
Kuigi rahatarkuse termin viitab eelkõige teadmistele ja oskustele, mis peaksid meie finantsotsuseid juhtima, on valdkonnale omane tervise- ja keskkonnauuringutest tuttav lünk inimeste teadmiste ja tegeliku käitumise vahel. Mis iseloomustab rahatargalt tegutsejat?
Rahatarkusest on viimastel aastatel saanud kuum märksõna, kuigi Eestis on seda teemat arendatud juba aastakümneid. Rõõm on näha, et see teema on just noorte seas üha populaarsem, muu hulgas tänu kasvavale huvile investeerimise vastu. Pea igal aastal saan juhendada mõnda kooli- või üliõpilast, kes ühest või teisest vaatenurgast uurivad, kuidas rahatarkust justnimelt noorte hulgas parandada.
Rahatarkust saab lahti mõtestada mitut moodi. Mõni määratleb rahatarkust kitsamalt, keskendudes üksnes finantsküsimustega seotud teadmistele ja oskustele. Teised peavad selle osaks ka hoiakuid ja käitumist. Kolmandad lisavad oluliste komponentidena veel enesekindluse ja motivatsiooni üldiselt rahaasjadega tegelemisel. Mina pooldan viimast lähenemisviisi. Üksnes liitintressi valemi teadmisest ei piisa, et innukalt raha säästma ja investeerima asuda. Vaja on ka tahet oma praegusest heaolust natukene ära anda ja eesmärki, mille nimel seda teha. Lihtsalt teadmine, et peaksin vähem kulutama, ei ole kuigi motiveeriv – pigem võib see mõjuda karistusena.
Raamatute arv kodus ja otsustamiskalded (psühholoogilised tegurid, mis meelitavad inimesi ratsionaalsetest valikutest eemale) selgitavad finantskäitumist enam kui objektiivsed teadmised.
Paaril korral olen Haridus- ja Teadusministeeriumi jaoks analüüsinud Eesti õpilaste tulemusi PISA finantskirjaoskuse testis. See on olnud paras pähkel, sest Eesti õpilased on selles uuringus saanud teiste osalenud riikidega võrreldes väga häid tulemusi, mis aga ei tähenda, et nende rahatarkus oleks veatu ja enam poleks vaja seda kuidagi arendada. Eesti õpilased on tublid, aga siiski on kõikjal veel märkimisväärselt arenguruumi. Liiati kontrollitakse PISA testiga eelkõige teadmisi ja küsitakse eelistusi hüpoteetilistes olukordades. Kuigi teadmised võivad olemas olla, ei tähenda see, et käituksime päriselus alati nende järgi. Just seda uurisin oma doktoritöös ning jõudsin järeldusele, et raamatute arv kodus ja otsustamiskalded (psühholoogilised tegurid, mis meelitavad inimesi ratsionaalsetest valikutest eemale) selgitavad finantskäitumist enam kui objektiivsed teadmised. Seega on tähtis roll kasvukeskkonnal ja psühholoogilistel teguritel.
Tutvumine tuleviku-minaga
Käitumisteadlased uurivad sageli, mis kallutab inimesi ratsionaalsetest valikutest kõrvale. Teame küll, millised on tervisliku toitumise põhimõtted ja kui palju peaksime liikuma, et püsida terve, aga ikkagi haarame vahel maiustuste ja rämpstoidu järele või ei jõua trenni. Tegurid, mis põhjustavad tervisekäitumise kõrvalekaldeid, on paljuski samad, mis mõjutavad rahaga seotud käitumist.
Me kipume eelistama kohest kasu pikaajalisele heaolule. Märksa keerulisem on mõelda, mida saaksime täna kulutamata jäetud raha eest näiteks 20 aasta pärast endale lubada. Seepärast on me valikud pigem oleviku poole kaldu.
Kui mulle on pensioniealine Leonore võhivõõras inimene, siis ei ole mul huvi tema jaoks raha kõrvale ega kasvama panna.
On suisa näidatud, et me ei suuda oma tuleviku-minaga samastuda. Kui mulle on pensioniealine Leonore võhivõõras inimene, siis ei ole mul huvi tema jaoks raha kõrvale ega kasvama panna. Selleks, et olevikumina saaks tuleviku-minaga tutvuda ja tema vajaduste kohta uurida, on Ameerika teadlased loonud tehisaru toel toimiva rakenduse, milles saate iseenda vanema versiooniga vestelda.
Milleks see rahatarkus?
Rahatarkust on vaja selleks, et saaksime elu eri etappides elada endale meelepärast elu, ilma et raha sunniks meid tegema valikuid, mida me tegelikult teha ei taha. Rahatarkust pole vaja selleks, et rahvusvahelistes uuringutes silma paista või piiritu jõukuse poole rühkida. Pigem on see pikksilm, mis aitab peale oleviku tulevikku selgemini näha ja planeerida. PISA uuringus määratletakse rahatarkust nii:
„Finantskirjaoskus on rahaasjade ja nendega seotud riskide teadmine ja mõistmine, motivatsioon ja kindlus neid teadmisi erinevates olukordades kasutada parandamaks isiklikku ja ühiskondlikku rahalist heaolu ning võimaldamaks majanduselus osalemist.“
Seega on rahatarkuse arendamise eesmärk suurendada rahalist heaolu ja valikuvabadust. Naljakal kombel on aastakümneid peetud endastmõistetavaks, et parem rahatarkus suurendab rahalist heaolu, ilma et oleks päriselt kontrollitud, kas säärane seos üldse kehtib. Hiljuti ilmunud artiklis märgivad teadlased, et kuigi seda seost võib loota, on tõendusmaterjali liiga vähe. Veelgi enam, PISA uuringu korraldaja ning aastakümneid rahatarkuse edendamist juhtinud Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) tunnistas 2024. aasta lõpus ilmunud kõrgetasemelises raportis, et pole veel selge, mida rahaline heaolu endast kujutab ning kuidas seda mõõta ja mõjutada.
Rahaline heaolu on meelerahu
Viimastel aastatel olen oma teadustöös keskendunud just selle segaduse lahtiharutamisele. Esmalt uurisime koos Tartu Ülikooli kolleegi Rein Murakaga, millised tegurid on seotud inimeste rahalise heaoluga. Leidsime, et rahalise heaolu seisukohalt on objektiivsetest teadmistest olulisem subjektiivne rahatarkus ehk inimese kindlus selles, et tema teadmised on rahaasjade arukaks korraldamiseks piisavad. Nüüdseks on samale järeldusele jõutud paljude riikide andmeid analüüsides.
Seejärel uurisin koos Hollandi teadlase Fred van Raaijga, kuidas psühholoogilised ja kultuurilised tegurid rahalist heaolu üle maailma selgitavad. Meie 16 riigi andmetel põhinev analüüs näitas, et rahalise heaolu mõistmisel on enesekontroll ja tulevikku suunatud mõtteviis olulisemad kui inimese taust või säästude suurus. Samuti nägime, et individualistlikumates kultuurides (sealhulgas Eestis) tajutakse tulevikku rahaliselt vähem kindlustatuna kui kollektivistlikuma kultuuriga riikides. See on tegelikult igati loogiline. Kui saan tugineda kogukonnale, ei pea ma kartma, et tuleviku-mina elab kitsikuses. Ainult iseenda tuleviku eest vastutamine muudab inimese haavatavaks riskide suhtes, mis ei sõltu tema valikutest. Seega võib meie teadustöö põhjal järeldada, et psühholoogilistel ja kultuurilistel teguritel on rahalise heaolu mõjutamisel suur roll.
Individualistlikumates kultuurides (sealhulgas Eestis) tajutakse tulevikku rahaliselt vähem kindlustatuna kui kollektivistlikuma kultuuriga riikides.
Kuigi saime kasutada paljude riikide andmeid, jäi minu jaoks hulk olulisi küsimusi ikkagi vastuseta. Nii otsustasin põhjalikumalt uurida, mida rahaline heaolu inimestele ikkagi tähendab, mis osadest see koosneb ja kuidas neid mõõta. Hiljuti lõppenud mahuka teadusprojekti tulemusena selgus, et vastus on väga lihtne: seitsmes riigis intervjueeritud inimesed ütlesid eri keeltes üht ja sama – rahaline heaolu tähendab meelerahu. Selle põhiosad on kindlus, vabadus ja naudingud. Kindlustunde ja valikuvabaduse vajalikkust on rõhutatud ka varasemates uuringutes, aga vajadust elu nautida toonitasime meie esimesena. Samuti näitasime, et peale rahatarkuse ja säästude mõjutavad rahalist heaolu paljud muud tegurid, mis ei kuulu sugugi finantsvaldkonda, kuid mängivad olulist rolli heaolu kindlustamisel nii olevikus kui ka tulevikus. Näiteks on rahalise heaolu suurendamise vahendid haridus- ja karjäärivalikud ning võimalus ümber õppida ja karjääripööret teha.
Kuidas oma rahalist heaolu parandada?
Rahatarkus on vaid üks paljudest komponentidest rahalise heaolu parandamisel. Soovitan võtta natuke aega, et mõelda, kuidas sinu rahalised valikud toetavad kindlust, vabadust ja naudinguid, kasutades selleks praegu veel ingliskeelset tööriista. Seal saab seada endale ka eesmärke, mille poole püüelda, ja näpunäiteid, kuidas võiks sihile jõudmine õnnestuda. Kui alustada lõppeesmärgist ehk nauditavast elust ja liikuda sealt tagasi praeguste valikute juurde, on lihtsam aru saada, milliseid rahatarkuse lünki tuleb täita.
Leonore Riitsalu on teadlane ja konsultant, kes uurib inimeste finantskäitumist ja rahalist heaolu ning annab poliitikakujundajatele nõu, kuidas nügida inimesi suurema heaolu poole. Ta töötab Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis käitumusliku poliitikakujundamise teadurina. Leonore on Eesti esimese rahatarkuse strateegia algataja ja juhendanud paljusid rahatarkuse uurimistöid.
Illustratsioon: Mette Mari Kaljas