Henri Kõiv
digiajakirja MIHUS peatoimetaja
Eesti üks tuntumaid investoreid ütleb MIHUSele antud intervjuus, et maskuliinsem osa investeerimiskogukonnast vaatab rahamaailma väga isoleeritult. Kui noormehed soovivad pigem kiirelt rikkaks saada, siis naised huvituvad ka vastutustundlikust, loodushoidlikkust ja eetilisest investeerimisest. Saarega teeme juttu peamiselt meeste ja naiste erinevast finantskäitumisest, kuid ta jagab ka rahatarkusnippe noorsootöötajatele.
Kas „rahatarkus“ ja „investeerimine“ mõjuvad inimestele erinevalt? Ja kas need mõisted kõnetavad mehi ja naisi erinevalt?
Investeerimine tundub inimestele ühelt poolt natuke hirmus, aga teisalt äge. Meenuvad kuskilt filmist nähtud panga kõrgetel korrustel toimetavad pintsakutega mehed, suured numbrid ja emotsioon. Rahatarkus mõjub lihtsamalt ja maalähedasemalt. Mõte, et rahaga tuleb targalt ümber käia, on inimestele üldjoontes arusaadav. On ka soolisi erinevusi: naised kipuvad tegema veidi konservatiivsemaid valikuid. Nad jõuavad investeerimiseni harvem, sest kaasnev risk paneb neid kahtlema, kas sellega üldse tasub tegeleda.
Naised jõuavad investeerimiseni harvem, sest kaasnev risk paneb neid kahtlema, kas sellega üldse tasub tegeleda.
Kas rahatarkusega tegelevad Eestis samad inimesed, kes investeerimisega?
Kattuvus on mõneti paratamatu, sest ka kõik need, kes alustavad lihtsast rahatarkusest, jõuavad ühel hetkel investeerimise juurde. Investeerimine ongi rahatarkus edasijõudnutele. Selleks et investeerida, peavad su rahaasjad olema korras. Kui sul kipub raha üle jääma ja rahaasjad on korras, siis on investeerimine loomulik jätk, sest saad aru, et kontol seisvat raha hakkab inflatsioon otsast närima. See ei tähenda, et peaksid jõudma kohe krüptoni või üksikaktsiate ostmiseni, kuid ka juba teise või kolmandasse pensionisambasse raha suunamine on investeerimine.
Investeerimine ongi rahatarkus edasijõudnutele. Selleks et investeerida, peavad su rahaasjad olema korras.
Kui investeerimine on rahatarkus edasijõudnutele, siis kas see tähendab, et ilma rahatarkuse alusteadmisteta ei saa investeerimisega tegeleda?
Ega keegi ei takista kiirlaenuvõlglasel kandmast kümneid tuhandeid eurosid kolmandasse sambasse või ostmast börsilt aktsiaid. Need ei välista üksteist, kuid pikaajaliselt investor olla on raske, kui rahatarkuse alusteadmised puuduvad. Väga keeruline on olla nii kaua rahamaailmas sees, et kõik riskihalduse põhimõtted ja muud teadmised täiesti mööda külgi maha jooksevad või et ei käivitu vastutustundlikku planeerimist selle taustal.
Kui maskuliinne on Eesti rahatarkuse ja investeerimise kogukond?
Eestis on olukord ikkagi oluliselt parem kui 15 aastat tagasi. Naisinvestorite Klubi saigi loodud selle eesmärgiga, et ma käisin toona investeerimisüritustel, kus peamiselt ainult mehed rääkisid ja ainult mehed ka osalesid. Nüüd on suurtel investeerimissündmustel laval nii mehed kui ka naised. Ja osalejate hulgas on ka sooline tasakaal palju parem. Börsistatistika näitab samamoodi, et naiste väärtpaberikontode osakaal on suurenenud. Samas jääb naiste osakaal investorite top’is endiselt 50 protsendist kaugele.
Mis on naistel takistanud investeerimisega tegelemist?
Põhjused on väga pikad ja ajaloolised. Üks on kindlasti eeskuju. Mulle on väga paljud naised öelnud, et nad hakkasid investeerima, sest nägid mind sellega tegelemas. Tekitasin neis tunde, et ka nemad saavad sellega hakkama. Aga ma jälgisin suure huviga, kui kaua läks aega, enne kui meedias hakati mind „naisinvestori“ asemel lihtsalt „investoriks“ nimetama.
Ühiskondlikust vaatest on naistel ikkagi olnud vähem vara ja vaba raha, naised on saanud veidi rohkem kui sada aastat kõrgharidust omandada. See, et naised omaksid kinnisvara ja tegeleksid ettevõtlusega, on väga hiljutine nähtus.
Mulle on väga paljud naised öelnud, et nad hakkasid investeerima, sest nägid mind sellega tegelemas. Tekitasin neis tunde, et ka nemad saavad sellega hakkama.
Mõjutab ka palgalõhe – kui sulle ikkagi jääb oluliselt vähem raha kätte, siis sa mõtled, kas võtad selle riski ja investeerid selle kuskile. On tehtud erinevaid uuringuid, mis väidavad näiteks, et naised on paremad investorid. Sellised üldistused on mõnes mõttes küsitavad. Ühelt poolt vastab tõele, et mehed julgevad võtta rohkem riske – mida suurema riskiga investeeringuid vaadata, seda väiksem on seal naiste osakaal. Teisalt on naised, kes praegu investeerimiseni jõuavad, sageli milleski juba väga tugevad. Neil on kas väga head teadmised või väga hea sissetulek. Seda, kumb sugu paremini investeerib, saaks välja selgitada siis, kui nad tegeleksid investeerimisega võrdses mahus.
Kas mehed on siis riskialtimad investorid kui naised?
Mina tegelen vanusegruppidega 25–45, kelle hulgas on väga palju lastega naisi. Eestis sa elad selle teadmisega, et 93 protsenti üksikvanematest on naised. Sa tead, et sellega kaasneb vaesusrisk. See paneb naisi finantsiliselt ka veidi teistmoodi mõtlema. Enda pere toetamine, nii vanemate kui nooremate pereliikmete toetamine, on lihtsalt ajalooliselt naistega rohkem kaasas käinud.
Kas sa oled oma praktikas täheldanud veel mingeid soopõhiseid erinevusi naiste ja meeste kui investorite vahel?
Mehed kauplevad rohkem. Nad on enesekindlamad, mille tulemusena võivad nad sagedamini suure pauguga raha kaotada või siis ka suure pauguga seda võita. Naised tegelevad rohkem kinnisvaraga, mehed krüpto ja aktsiatega. Ma saan kirju igasugustelt alustajatelt, kuid pean ütlema, et ei saa kunagi kirju naistelt, kes ütleksid, et nad trade’ivad valuutat või binaarseid optsioone. Meestelt tuleb selliseid kirju aga päris sageli.
Kui palju soopõhiseid müüte rahatarkuse valdkonnas eksisteerib?
Alguses küsisid isegi pealtnäha mõistlikud meesterahvad Naisinvestorite Klubi kohta, et kas te siis investeerite kingadesse ja käekottidesse. Inimestel on ikkagi oma ettekujutus sellest, millised soopõhised erinevused rahakäitumises eksisteerivad. Ühe levinud arusaama kohaselt ei oska naised rahaga ümber käia. Teisalt on meil teada, et 80 protsenti pere tarbimisotsustest teevad naised, kes palju tüüpilisemalt otsustavad pere eelarve üle.
Ühe levinud arusaama kohaselt ei oska naised rahaga ümber käia. Teisalt on meil teada, et 80 protsenti pere tarbimisotsustest teevad naised, kes palju tüüpilisemalt otsustavad pere eelarve üle.
Kui mõelda igasugustele ettevõtlusküladele, õpilasfirmadele ja investeerimislaagritele, mida noortele korraldatakse, siis kas tüdrukuid ja poisse tõmbavad sinna erinevad asjad? Kas raha ja jõukus kõnetavad noormehi rohkem, samas kui tütarlastele tuleks neid teemasid teisiti avada?
Naisinvestorite Klubi sai loodud seepärast, et sain naistelt tagasisidet, et investeerimismaailm on neile hirmutav ja nad ei tunne, et oleksid sinna teretulnud. Mina ise sain ka alguses sellist tagasisidet, et rahast rääkimine on kuidagi räpane. Ühiskondlik stereotüüp on selline, et mehe staatuses mängib olulist rolli jõukus. Edukas mees on jõukas. See on ohtlik mõtteviis, sest manosfääris tegutsevad suunamudijad hiilivad oma arvamusavaldustega sinna, et mees peab olema vormis ja tal peab olema raha. Mehele müüakse raha kaudu edukust, naisele aga iseseisvust. Naisinvestorite Klubi moto on algusest peale olnud, et naistel on enesekaitseks vaja oma raha, mis erineb fundamentaalselt sellest, kuidas investeerimist meestele promotakse.
Mehele müüakse raha kaudu edukust, naisele aga iseseisvust.
Kas need küsimused, mida esitavad raha kohta noormehed ja neiud (või naised ja mehed), on olemuslikult erinevad?
On küll. Ma olen väga palju suhete punastest lippudest rääkinud. Pean tunnistama, et mitte ükski mees pole mulle kirjutanud, et „tahan lahku minna, kuid see pole finantsiliselt võimalik“. Seevastu nende naiste hulk, kes mulle nõnda kirjutavad, on masendavalt suur. Samuti näiteks palga juurdeküsimisel on meeste ja naiste kogemused väga erinevad ning naised küsivad siin rohkem nõu. Siin on selgelt näha, et mingid ühiskondlikud mustrid peegelduvad ka rahatarkuse küsimustes. Noormehed pigem uurivad, kuidas väga ruttu rikkaks saada. Naised küsivad aga selle kohta, milline näeb välja vastutustundlik, loodushoidlik ja eetiline investeerimine.
Sa oled Naisinvestorite Klubi asutaja. Miks seda klubi vaja on ja millega te täpsemalt tegelete?
Praegu on meil passiivsem periood, kuid kui see klubi sai 2014. aastal asutatud, siis tegime aastaid igasuguseid koolitusi, konverentse, õpigruppe, massiivset infojagamist. Eesmärk oli väga agressiivselt julgustada naisi rahatarkuse juurde tulema ja rahast rääkima. Meie lavadelt korjati inimesi edasi Äripäeva lavadele või meediasse kommentaare andma. Tahtsime suurendada nende naiste hulka, kes raha teemadel sõna võtavad. See oli koht, kus inimestega kohtuda, võrgustuda ja teadmisi saada. Lisaks oli meil Facebooki grupp, kus teadmiste vahetamine käis tasuta. See on siiani aktiivne.
Kohe alguses mõtlesime, mis peaks juhtuma, et võiksime klubi kinni panna. Arutasime, kas eesmärk oleks saavutatud siis, kui rikaste top’is oleks naisi ja mehi võrdselt. Mulle meeldib Ruth Ginsburgi tsitaat selle kohta, millal on USA ülemkohtus piisavalt naisi. Nimelt siis, kui neid on seal üheksa, sest läbi ajaloo on seal olnud üheksa meest. Mis siis, kui Eesti rikaste top’is on ühtäkki 90 protsenti naised? Rikaste top’i on naised jõudnud väga vaevaliselt. Nende hulk on seal viimase viie aastaga tõusnud üheksalt protsendilt kümnele.
Kas see klubi oli olemuslikult meestele suletud?
Facebooki gruppi me mehi vastu ei võtnud, aga meie sündmustel on mehi käinud. Siiski tuleb välja, et nad väga ei julge sellistel üritustel osaleda. Ja seal on ikkagi teistsugune dünaamika kui üritustel, kus auditooriumis on rohkem mehi või mehed on enamuses. Eriti väikestes seltskondades kipuvad mehed vestlust domineerima. Just alustavate investorite puhul on enesekindluse vahet tunda. Keskkond peab siin neid toetama.
Samas oled öelnud, et raha ja soo teemadel vajaksid järeleaitamistunde rohkem hoopis mehed. Mis on rahatarkusega seotud pimekohad, mida mehed ei taha tunnistada, ja kuidas seda teadmislünka vähendada?
Kui naised saavad rikkaks, siis nemad panustavad kogukonda. Mehed sellega üldiselt ei hiilga. See paistab välja ka kodu tasandil, kus jõukas mees ei näe isegi vajadust oma naise ja laste toetamiseks. Eks meeste puhul on ka portfelli õhku laskmisi palju rohkem, sest nende riskihaldus kipub tihti olema puudulik.
Kui naised saavad rikkaks, siis nemad panustavad kogukonda. Mehed sellega üldiselt ei hiilga. See paistab välja ka kodu tasandil, kus jõukas mees ei näe isegi vajadust oma naise ja laste toetamiseks.
Kas see tähendab, et meestel puuduvad eeskujud, kes räägiksid eetilisest investeerimisest või annetamisest?
Minust on saanud naiste majandusliku iseseisvumise eestkõneleja, kuid mul ei tule hetkel pähe mitte ühtegi meest, kes esineks avalikkuses sõnumiga, et „mehed, olge normaalsed, makske oma laste elatisraha ära“. Ma ei tea, miks sellist eeskuju pole. Kas see ei sobitu eduka mehe kuvandisse, jättes temast mulje kui liiga nõrgast mehest? Edukaid mehi on Eestis küll ja veel, kuid kui paljud neist räägivad annetamisest, loodushoiust või elatisrahast?
Mul ei tule hetkel pähe mitte ühtegi meest, kes esineks avalikkuses sõnumiga, et „mehed, olge normaalsed, makske oma laste elatisraha ära“.
Kas oled ise neid teemasid käsitlenud peamiselt meesauditooriumile esinedes?
Ma tegutsen peamiselt sotsiaalmeedias, kus domineerivad naised. Inimene, kes mind mehena jälgib, on eeldatavasti juba progressiivne. Aga ma olen muidugi tellitud koolituste raames käinud ka ettevõtetes rääkimas ja seal on ilmnenud igasuguseid teemasid, mis publiku üles kütavad. Näiteks kui ma räägin, et eestlastel on liiga kallid või suured autod, mis võtavad liiga suure tüki nende eelarvest.
Sina liitusid rahatarkuse maailmaga võrdlemisi varakult ja ajal, mil naisi oli seal veel vähe. Mis sulle esiti kõige rohkem kummastust tekitas? Kas oli midagi, millest selles maailmas üldse ei räägitud, kuigi sulle endale tundus see väga oluline?
Finantsmaailm räägib finantsteemadest isolatsioonis. Sellest ei räägita kui laiema maailma ühest osast. Tegelikult on sul vaja normaalset suhet oma tööandjaga. Sul on vaja, et romantilises suhtes oleksid rahaasjad läbi räägitud – alles siis tekib kindlustunne ja valmidus võtta riske. Alles siis sa hakkad investeerima. Ka minu investeerimisega alustamise raamatus eelneb investeerimise praktilisele poolele pikk sissejuhatus. Esimesed kaks kolmandikku sellest raamatust keskendub sellele, kuidas oma elu korda sättida. Kui see on tehtud, siis on investeerimine lihtne. Kui sul puudub rahaasjades sisemine kindlus, siis tundubki investeerimine suure hüppena tundmatusse.
Sul on vaja normaalset suhet oma tööandjaga. Sul on vaja, et romantilises suhtes oleksid rahaasjad läbi räägitud – alles siis tekib kindlustunne ja valmidus võtta riske.
Kuidas naisi, eriti noori naisi, rohkem investeerimise ja rahatarkuse juurde tuua? Kui õpetajad või noorsootöötajad soovivad äratada rahatarkuse vastu huvi just tüdrukute seas, siis mida sa neile soovitaksid?
Väga suur mõju on juba sellel, et naisinvestoreid, kellest eeskuju võtta, on juurde tekkinud. Finantsharidusel koolides on ka väga suur tasakaalustav mõju, näiteks õpetajatele mõeldud rahatarkuse mentorklubide kaudu. Paratamatult on rahatarkuse õpetamisel peredel väga suur mõju, aga kui sul pole tugevat peret taga, siis siin aitavad kaasa igasugused projektid, nagu töövarju päevad, noortelaagrid, õpilasfirmad. Rahatarkust saab teemana lõimida väga paljudesse tegevustesse. Sul on vaja tekitada inimeses arusaam, et raha on kõigega seotud ja on normaalne sellest rääkida.
Kui sul puudub rahaasjades sisemine kindlus, siis tundubki investeerimine suure hüppena tundmatusse.
Noorsootöö on krooniliselt alarahastatud valdkond. Kui investorid ütlevad, et säästmise asemel tasub keskenduda pigem sissetuleku suurendamisele, siis kuidas peaks noorsootöötaja sellesse soovitusse suhtuma? Kas noortega töötamine ja finantsvabadus välistavad üksteist?
Finantsvabadus ei tähenda ratsa rikkaks saamist, selle taga on rõvedalt palju tööd. Rahatarkuse eesmärk pole ju see, et sa peaksid olema finantsvaba miljonär. Eesmärk on see, et sinu rahaasjad oleksid nii korras, et sa saaksid stressivabalt elada. Selleks on vaja säästupuhvrit, mitte miljonit. Ühiskond ei saa kunagi olema selline, et kõik inimesed teevad kõrgepalgalist tööd. Väga okei on teha tööd, mis sulle meeldib ja pakub sisemist rahuldust. Milline rõõm on, kui sa saad valida karjääri mingitel teistel põhjustel kui ainult raha. Enamik inimesi ei saa. Tekkinud on mingi väärarusaam finantsvabadusest, et kui sa pole ülirikas, siis on kõik halvasti. Enamik inimesi elavad täiesti normaalset elu keskmise või mediaanpalgaga.
Paljudel inimestel tuleb ette mentaalne blokk: ma pole kõrgepalgaline, järelikult ei saa investeerimisega tegeleda.
Probleem on selles, et paljudel inimestel tuleb ette mentaalne blokk: ma pole kõrgepalgaline, järelikult ei saa investeerimisega tegeleda. Rahatarkuse kogukond pingutab selle nimel, et mida rohkem on inimeste rahaasjad korras, seda lihtsam on igasuguseid töid väärtustada. Mina julgustan madalama palgaga ameteid streikima ja ametiühingusse astuma, vasakpoolsete poliitiliste jõudude poolt hääletama. Mitte ükski rahatarkuse inimene ei ütle, et sul peaks olema piinlik oma madala palga pärast. Rahatarkuse kogukond on tegelikult palju rohkem zen, kui väljastpoolt tundub.
Mina julgustan madalama palgaga ameteid streikima ja ametiühingusse astuma, vasakpoolsete poliitiliste jõudude poolt hääletama.
Tahad sa veel midagi lisada?
Mulle meeldib see, kuivõrd mitmekesiseks on rahatarkuse kogukond Eestis muutunud. Siin on keskealisi naisi, kes elavad maal ja kasvatavad nelja last. See normaliseerib arusaama, et rahatarkus on kõikidele. Me Eestis pole veel lihtsalt sinna jõudnud, et igas ühiskonnagrupis oleks esindajaid. Mina kuulun 35–40-aastaste vanusegruppi, kes on sarnases eluetapis ja sarnase karjääritrajektooriga, kuid mul läheb alati süda soojaks, kui ma näen 60- või 16-aastaseid, kes räägivad, mida rahatarkus neile tähendab. Tasub otsida rahatarkuse kogukonnast neid inimesi, kellega sa ise klikid, kes on sinuga sarnases eluetapis.
Illustratsioon: Mette Mari Kaljas