Kuidas luua tervislikku suhet rahaga 

Praeguse kobarkriisi tingimustes, mida iseloomustavad kliimasoojenemine, liikide väljasuremine, elukallidus, sõjad jpm, võime tihti mõelda, kuidas tagada enda majanduslik toimetulek ning kindlustunne. Paratamatult on kapitalistlikus majandussüsteemis nii, et mida rohkem on raha, seda suurem on meie isiklik vabadus ja kindlustunne. Teisalt on teadlased järjepidevalt kinnitanud, et majanduse lõputu kasv pole planeedil Maa võimalik. Kobarkriisi leevendamiseks tuleks praegustel ja tulevastel põlvkondadel hoopis majanduse mahtu kahandada nii, et see oleks paremini kooskõlas looduskeskkonna taluvuspiiridega. 

Kobarkriisi leevendamiseks tuleks praegustel ja tulevastel põlvkondadel hoopis majanduse mahtu kahandada nii, et see oleks paremini kooskõlas looduskeskkonna taluvuspiiridega. 

Niisiis tuleb 2026. aastal raharikkuse poole püüeldes küsida eelkõige seda, kuidas kasvatada jõukust kobarkriisi süvendamata. Nii võib selguda, et paljud harjumuspärased tavad ei ole 21. sajandil enam tõhusad ega õiglased. Võtame näiteks Jim Carrey, kes on tabavalt öelnud: „Ma arvan, et igaüks peaks saama rikkaks ja kuulsaks ning tegema kõike, millest ta on kunagi unistanud. Siis saab ta aru, et see pole lahendus.“ Kas keset kobarkriisi on mõistlik kulutada 10–20 aastat oma elust, et kogeda seda, mida paljud eelkäijad on juba avastanud – raha ei tee õnnelikuks!? 

Minu raharikkuse teekond 

Olen oma elus kogenud nii mõningast raharikkust kui ka vaesust. Olen töötanud ametikohal, kus minu aastateenistus oli kuuekohaline – tollal oli rahal kaks korda suurem väärtus –, ent elanud ka peost suhu. Kasvades üles 1990ndate Eesti kasinates oludes ja kogudes inspiratsiooni Hollywoodi filmidest, võtsin minagi kinnisideeks saada miljonäriks enne kolmekümnendat eluaastat. Selleks töötasin läbi kümneid rikkuse, eneseabi ja manifesteerimise teemalisi raamatuid, kuulusin eksklusiivsesse klubisse ning proovisin semmida endast rikkamatega. Sinu sissetulek on sinu viie parima sõbra keskmine, eks!? 

Osa õpitust kasutasin kohe ka praktikas, tehes müügitööd ja investeerides kinnisvarasse. Selle tulemusena suutsin mõne aastaga oma sissetuleku mitmekordistada, käia eksootilistel reisidel ning elada basseiniga majas. Kuid ühtlasi kogesin, et suurem sissetulek ei teinud mind tingimata õnnelikumaks. Raharikkuse poole pürgimine tähendas ajavaesust – 60 tundi nädalas töötamist – ja eelkõige oma vabaduse, mida hindan vast kõige rohkem, piiramist. Samuti tajusin, et need haljale oksale jõudnud multimiljonärid, kellega oma töös kokku puutusin, polnud sugugi õnnelikumad kui mina. Tihti olid nad hoopis närvilisemad ja ajavaesemad. Kohtasin Kanadas ja USAs sadu juriste, konsultante ning investeerimispankureid, kes grind’isid kümme aastat ülipikki tööpäevi eesmärgiga jõuda tõotatud maale ehk teenida kutse firma osanike ringi. Sageli tuli osaluse ostmiseks võtta laenu, samas kui nende ajaline panus tingimata ei kahanenud. Sama muster kordus teisteski rahaliselt edukates valdkondades. 

Raharikkuse poole pürgimine tähendas ajavaesust – 60 tundi nädalas töötamist – ja eelkõige oma vabaduse, mida hindan vast kõige rohkem, piiramist.

Kogedes kannatusi ja tagasilööke ka enda raharikkuse teekonnal, tekkis mul küsimus: kuhu ja miks me õigupoolest tormame? Mis meid tegelikult motiveerib rikkaks saama, investeerima ja turge vallutama? 

Tekkinud kõhklused andsid mulle piisava tõuke suunata oma eluenergia raharikkuselt eemale, tegevustele, mis toetaksid kaasava (inclusive) majandussüsteemi arengut. Tänapäeva kapitalistlikku majandusmudelit, kus rikkus kipub koonduma väheste kätte, võib nimetada ekstraheerivaks (extractive). Kaasav majandusmudel tagab vastukaaluks võrdsed võimalused kõigile[1] ja arvestab ka looduskeskkonna taluvuspiire. 

Ma pendeldan tänini kahe maailma vahel: minu tutvusringis on nii neid, kellel raha napib, kui ka neid, kellel mammonat küllaga. Samuti neid, kelle jaoks rahaline rikkus paistab olevat kättesaamatu või lausa kuritegelik, aga ka neid, kelle maailmavaate kohaselt on igaüks oma õnne sepp! Leian, et mõlemas rühmas on väärarusaamu, mis ei lase inimestel mõelda rahast tervislikult ega kestlikult. Olen ka ise nende väärarusaamade järgi käitunud. 

Neil, kellel on vähe 

Vähekindlustatute seas levib tihti väärarusaam, et raha või rikkus on üdini halb. Tõsi, miljardite eurode koondumine ühe inimese kätte ei paista kuidagi õiglane. Sama tähelepaneku on teinud ka paljud ülirikkad. Näiteks rõivabrändi Patagonia juht Yvon Chouinard otsustas oma vara heategevuseks annetada, vihjates süsteemsetele vigadele ühiskonnakorralduses ja seadustes: „Iga miljardär on poliitiline läbikukkumine!“ 

Mis täpsemalt on raha? See on sotsiaalne leiutis, mis eksisteeris ka enne kapitalismi. Raha on inimeste tööriist kauba, teenuste ja emotsionaalse energia vahetamiseks. Raha oleks ilma selle kasutajateta väärtusetu. Rahaga võib hinnata ühe inimese panust teiste inimeste ellu – mida kõrgemalt inimesed sinu pakutavat toodet või teenust hindavad, seda rohkem on nad valmis selle eest maksma ning seda enam on sul inimsuhetes vabadust kaubelda. Kui laita raha ja vihata rikkaid, siis keskendume ikkagi materiaalsusele – täpsemalt, raha puudumisele. 

Sotsiaalse õigluse eksperdi Emilia Roigi sõnul ei nõrgesta rahast keeldumine ekstraheerivat kapitalistlikku süsteemi, vaid sageli võtab meilt lihtsalt võime selles iseseisvalt orienteeruda (ja kaasavaid alternatiive luua): „Kui sa ei suuda üüri maksta, ei saa sa ekspluatsioonist keelduda. Kui sa ei suuda oma loomingut ise rahastada, pead selle kohandama institutsioonidele, kes seda teha suudavad. Kui elad pidevalt nappuse äärel, kahanevad su kujutlus- ja tegutsemisvõime ning kokkuvõttes ka su mõjuvõim.“ 

Neil, kellel on palju 

Tasaarengu teadusraamistiku eestkõnelejad toonitavad väsimatult, et kapitalistliku majandussüsteemi kiiks on sõltuvus kasvust, mis teeb selle süsteemi äärmiselt kriisialtiks (iga kümne aasta tagant toimuvad finantskriisid külvavad ühiskonnas ebakindlust ja soodustavad rikkuse kontsentreerumist) kui ka keskkondlikult jätkusuutmatuks, sest oleme üheksast mõõdetavast planetaarsest piirist ületanud praeguseks seitse. 

Suurenenud ebakindlus annab vaid hoogu juurde püüdlustele kindlustada tulevikku investeerimise kaudu, saates turgudele üha uusi signaale rohkem kaevandada, toota, transportida jne. Nüüdseks on investeerimisest Eestis saanud omamoodi kultuskultuur ja sage jututeema sõpradega kohtudes. Paljudele on see põnev analüütiline mäng, mille laiemat mõju hästi ei tajuta. Kapitalistliku süsteemi võlu ongi omaniku (investori) lahtiseotus tootmisprotsessist ja lõpptarbijast: kui äritegevusse panustatakse distantsilt või virtuaalselt, ei pruugi inimene vahetult tajuda kahju, mida see võib ühiskonnale ja looduskeskkonnale põhjustada. 

Kui äritegevusse panustatakse distantsilt või virtuaalselt, ei pruugi inimene vahetult tajuda kahju, mida see võib ühiskonnale ja looduskeskkonnale põhjustada.

Seetõttu võib meie püüd tulevikku investeerida muutuda hoopis tuleviku arvelt elamiseks! Kui ostad ettevõtte aktsiaid, siis kas oled kursis, kui suure osa kasumist annab see tagasi kogukonnale ja töötajatele? Kas ettevõte kasutab lapstööjõudu või loob sihilikult tooteid, mis kiiresti katki lähevad? Kui investeerid indeksfondidesse, mis koondavad üldjuhul mõne valdkonna ettevõtete aktsiaid, siis kas tead, kui keskkonnahoidlik see valdkond tegelikult on? Kui lood oma kinnisvaraimpeeriumit, siis kas oled mõelnud, millist mõju avaldab korterite kokkuostmine nendele peredele, kellel on üha raskem oma kodu soetada? Kui ostad riigivõlgu või spekuleerid valuutaga, siis kas kiidad heaks nende riikide poliitika? Mis kasu on raharikkusest maailmas, kus pole ujumiseks puhast randa ega hingamiseks värsket õhku ning kus ühiskondlik ebavõrdsus ja paljud teised probleemid muudavad tänaval liikumise ebaturvaliseks? 

Mis kasu on raharikkusest maailmas, kus pole ujumiseks puhast randa ega hingamiseks värsket õhku ning kus ühiskondlik ebavõrdsus ja paljud teised probleemid muudavad tänaval liikumise ebaturvaliseks?

Mittekestliku investeerimise ja spekuleerimisega annad halvimal juhul jõudu juurde nüüdisaja ekstraheerivale majandus- ja finantssüsteemile. Parimal juhul garanteerid, et su elukvaliteet halveneb teistest veidi aeglasemalt. 

Rikkus tasaarenevas maailmas 

Praeguste kriiside kontekstis tuleks küsida, kas sina väärtustad kvantitatiivset või kvalitatiivset rikkust. Teisisõnu: kas õnne eelduseks on materiaalsed asjad, nagu uus auto, suurem maja, soojamaareisid, eksootiline toitumine, või elu seesmist kvaliteeti kajastavad näitajad, nagu hea tervis, sotsiaalsed suhted jpm? Eri uurimistöödest nähtub, et ainelisest rikkusest tähtsam on eneseteadlikkus sellest, mis tegelikult õnnelikuks teeb. Vähe sellest, liiga materialistlikud püüdlused toovad endaga kaasa hoopis ärevuse ja depressiooni. 

Easterlini paradoks kinnitab, et suurem sissetulek teeb inimese tõesti õnnelikumaks, kuid ainult teatud piirini – seni, kuni täisväärtuslikuks eluks olulised vajadused on rahuldatud. Pärast seda kasvav sissetulek meid enam õnnelikumaks ei tee. Tasaarengu pioneer Andre Gorz on kirjutanud suhtelisest vaesusest: inimene tajub oma rahalist toimetulekut selle järgi, kuidas tema elustandard teiste omaga võrreldes paistab.[2] Teisisõnu, mida ebavõrdsem on ühiskond, seda rohkem püüeldakse rikkuse ja majanduse kasvatamise poole nii vaeste kui ka rikaste seas. 

Easterlini paradoks kinnitab, et suurem sissetulek teeb inimese tõesti õnnelikumaks, kuid ainult teatud piirini – seni, kuni täisväärtuslikuks eluks olulised vajadused on rahuldatud.

Tasaarengu visiooni järgi on raharikkusest tähtsam aja- ja sotsiaalne rikkus, mida on hiljuti kinnitanud ka rahvakogu „Hea elu“ ning konverentsi „Elu kasvujärgses Eestis“ osalised: spektri ühes otsas on suur eneseteadlikkus ja hea kehatunnetus, teises ekraani ees zombistumine; ühes otsas võimalus reserveerida nädalas üks argipäev suhete ja hobide jaoks, teises ületöötamine; ühes otsas sügav emotsionaalne side oma lastega, teises lastehoiu eest maksmine; ühes otsas kaasaga koos uue tervisliku toidu valmistamine, teises toidukulleri kasutamine; ühes otsas rahulolu oma kätega ehitatud linnumajast, teises Hiinast saabunud plastkarp. Kõlab ju igati käegakatsutava ja täisväärtusliku eluna!? 

Kuidas investeerida tasaarengut toetavalt 

Investeerimine pälvib tasaarengu ja teiste sarnaste teadusraamistike kontekstis üha rohkem tähelepanu. Keskne küsimus on selles, millised valdkonnad ja ettevõtlusvormid võiksid olla sotsiaalselt ning ökoloogiliselt õiglased. Enamik investeerimisõpikuid algab soovitusest vähendada ebavajalikke kulutusi ja luua mitme kuu kulusid kattev rahapuhver. Kobarkriisi tormides on see veelgi olulisem, et hoida kainet pead ja säilitada isiklikku autonoomiat. 

Tasaarengu vaatevinklist võiks investori eesmärk olla suunata investeeringud ekstraheerivatest institutsioonidest kaasavatesse, isegi kui see tähendab väiksemat isiklikku tootlikkust. 

Tasaarengu vaatevinklist võiks investori eesmärk olla suunata investeeringud ekstraheerivatest institutsioonidest kaasavatesse, isegi kui see tähendab väiksemat isiklikku tootlikkust. Tasub investeerida mõjupõhistesse ettevõtetesse, fondidesse jm varadesse: 

1. kus investeeringu tootlikkuse kõrval on võrdväärsed parameetrid looduskeskkonna ja ühiskonna heaolu; 

2. kus ettevõtte eetiline missioon on põhikirjas ära märgitud – niiviisi on töötajatel ja aktsionäridel seaduslik õigus nõuda juhtkonnalt otsustes eetikastandardi järgimist; 

3. kus on horisontaalne juhtimisstruktuur, sest töötajate juhitud ettevõtted ja ühistud teevad ühiskonna ning keskkonna suhtes õiglasemaid otsuseid. 

Kui üksnes eelnevatele võimalustele keskendumine tundub sulle liiga riskantne või väikese tootlusega, saad paremasse tulevikku panustada ka seniseid investeerimismeetodeid muutmata. Üha rohkem investeerijaid seab isikliku raharikkuse kõrval eesmärgiks suunata rahavooge ekstraheerivast majandusest kaasavasse majandussüsteemi. Näiteks liigutavad nad tehnoloogiagigantide aktsiate müügist teenitud tulu eetilistesse projektidesse. Niiviisi saavutavad nad kolm eesmärki korraga: suurendavad isiklikku kindlustunnet ning toetavad kaasavaid ja nõrgestavad ekstraheerivaid institutsioone, võttes kapitalistliku majandussüsteemi ringlusest raha välja. Nad on mõistnud, et kuigi raha ei ole halb, pole see kapitalistlikus süsteemis kunagi neutraalne, vaid poliitiline: rahaga saad hääletada, mida, kus ja kuidas toodetakse ning kes saab kasumi. 

Kuigi raha ei ole halb, pole see kapitalistlikus süsteemis kunagi neutraalne, vaid poliitiline: rahaga saad hääletada, mida, kus ja kuidas toodetakse ning kes saab kasumi. 

Kui ma saaksin uuesti alustada 

Tõele au andes ei ela me (veel) tasaarenevas ühiskonnas, kus oma põhivajadusi oleks lihtne katta loodust ja ühiskonda kahjustamata. Ka kvalitatiivse rikkuse iseseisev loomine eeldab head turvavõrku ja valmisolekut materiaalsest rikkusest eemalduda – see aga nõuab distsipliini ja julgust teisiti mõelda. 

Kui mõtlen tagasi 16-aastasele Maikole, keda kannustas soov kogeda elu täiel rinnal ja paista silma suurte saavutustega, soovitaksin tal alustada rahapuhvri loomisest. Eelkõige selleks, et rahapuudus ei hakkaks määrama elu tähtsamaid otsuseid, aga ka selleks, et ei langeks märkamatult rotijooksu lõksu. Sealt edasi soovitaksin tal investeerida hoopis teistsugustesse rikkustesse: suhetesse, haridusse, tervisesse, hobidesse, kogemustesse, spirituaalsusesse ja loodusteadlikkusse. Sest kui mõistus on terav, südames on rahu, keha on tugev ja hingega on ühendus, siis orienteerud inimsüsteemis suurepäraselt ning raha on alati piisavalt. 

---

Maiko Mathiesen on sotsiaalne innovaator ja hariduselt poliitökoloog. Igapäevaselt töötab ta Tasaarengu Eesti MTÜ arendusjuhina. 

Illustratsioon: Mette Mari Kaljas