Evelyn Eichhorst
Psühholoog, võlanõustaja, koolitaja
Esimesed suured võlaprobleemid võivad tekkida juba varases täiskasvanueas. Nendeni viivad üldjuhul lühiajaline planeerimine ja emotsioonidest juhitud otsused. Noorsootöötajatel on võimalus rahaasjadega kimpus noori märgata ja suunata ning nendega rahateemadel avatult vestelda.
Noorte võlgadesse sattumist kiputakse tihti selgitama kehva enesekontrolli või vähese rahatarkusega. Minu kui võlanõustaja vaatest on pilt märksa keerulisem. Võlalõksu langemisel mängib sageli rolli korraga mitu tegurit: kasin kogemus praktilisel rahaga ümberkäimisel, impulsiivsed tarbimisotsused, sotsiaalne surve ja emotsionaalsed aspektid, nagu ärevus, madal enesehinnang või soov kuhugi kuuluda.
Võlarattasse sattumise risk muutub suureks siis, kui laenamisest saab korduv toimetulekustrateegia.
Võlarattasse kinni jäämine ei alga enamasti ühest suurest ja läbimõtlemata finantsotsusest, vaid väikestest sammudest, nagu telefoni järelmaks, reisilaen „osta kohe, maksa hiljem“ või esimene kiirlaen raha investeerimiseks. Probleemid ilmnevad siis, kui sissetulek ei kata igakuist tarbimist ega võetud kohustusi ja tekib ahvatlus leida kiire lahendus – nii võetakse uus, sageli kallim laen vana katteks. See ei ole erandlik, vaid pigem tüüpiline muster, mida võlanõustajad oma töös näevad. Ainuüksi kiirlaenu võtmine ei tähenda tingimata, et noorel puudub rahatarkus. Mõnikord võib see olla hoopis reaktsioon tunnetatud kriisile või teadmatusest tehtud otsus. Küll aga muutub võlarattasse sattumise risk suureks siis, kui laenamisest saab korduv toimetulekustrateegia.
Võlalõksu viivad häbi ja hirm
Kui võlakoorem kasvab, muutub ka noore inimese sisemaailm. Algne lootus asendub häbi, süütunde ja ärevusega. See tekitab vältivat käitumist: noor ei ava enam arveid, ei vasta telefonikõnedele ja proovib probleemide lahendamist edasi lükata. Just niisugune käitumine süvendab probleemi kõige kiiremini. Võlanõustaja juurde jõuavad noored enamasti alles siis, kui olukord on väga kriitiline: tekkinud on maksehäired, sekkunud on kohtutäitur või igapäevane toimetulek on tõsiselt häiritud.
Võlanõustaja juurde jõuavad noored enamasti alles siis, kui olukord on väga kriitiline: tekkinud on maksehäired, sekkunud on kohtutäitur või igapäevane toimetulek on tõsiselt häiritud.
Kahjuks pöördutakse ennetusabi saamiseks võlanõustaja poole harva. See ei tulene ainult teadlikkuse puudumisest, vaid tihti takistab õigeaegse abi otsimist ja leidmist hoopis psühholoogiline barjäär. Kogeme oma töös tihti, et inimestel on võlgnevustega seoses hirm teiste hinnangute ees, (vale)häbi. Nad usuvad, et peavad ise hakkama saama. Sageli näeme, kuidas inimesed üritavad probleemi võimalikult kaua eirata.
Kogeme oma töös tihti, et inimestel on võlgnevustega seoses hirm teiste hinnangute ees, (vale)häbi.
Noortele on iseloomulik ka vähene teadlikkus abivõimalustest. Varajast probleemiga tegelemist raskendab seegi, et sageli püütakse võlgu varjata nii pereliikmete, tuttavate kui ka spetsialistide eest. Probleemi ulatust alahinnatakse ja loodetakse, et küll see ise „kuidagi laheneb“. Noorte finantskäitumist mõjutab muu hulgas tõik, et tihti ei ole meie peredes ega sõpruskondades harjumust rahast avatult rääkida. Nii jäävad noored oma muredega üksi ja vaikimine võib jätta kõrvalseisjatele mulje, et kõik on kontrolli all.
Kuidas märgata rahaprobleemidega noort?
Noorsootöötajal on oluline roll noorte võimalike rahaprobleemide varajases märkamises. Tavaliselt ei tule noored ise oma finantsmuredest rääkima. Ohumärgid avalduvad pigem muutunud käitumismustrites, mis ei ole alati ühetaolised. Näiteks võib noor muuta oma seniseid tarbimisharjumusi: tellib kalleid esemeid, hakkab kandma uusi brändiriideid või tarbima teenuseid, mida ta varem ei kasutanud. Vahel võib märgata ka vastupidist: noorel on pidev rahapuudus, laenatakse sõpradelt, tuuakse ootamatuid vabandusi osalustasu maksmata jätmiseks. Samuti võivad võlaohust märku anda impulsiivsed ostud, kiirete diilide otsimine ja hasartmängud.
Emotsionaalsel tasandil võivad kogunevatele finantsmuredele viidata ärevus, ärrituvus või rahateemade vältimine. Noorsootöötaja peaks mõistma, et üks muutus noore käitumises ei pruugi veel tähendada võlaprobleemi. Kui aga ilmneb laiem käitumismuster, on põhjust noort tähelepanelikumalt jälgida ja temaga rääkida.
Otsene süüdistamine või moraalilugemine paneb noore lukku.
Kui rääkida noorega rahast ja sellega seotud võimalikest muredest, on kõige olulisem usalduslik suhe. Otsene süüdistamine või moraalilugemine paneb noore lukku. Selle asemel tasub läheneda avatud küsimustega: kuidas ta rahaasjadega toime tuleb, kas vahel on rahaga kitsas, kas on midagi, milles ta vajaks abi? Vajaduse korral saab noorsootöötaja suunata noore edasi võlanõustaja või mõne teise spetsialisti juurde, kuid kindlasti on esimene tähtis samm luua turvaline ruum, kus noor saab oma olukorrast rääkida avatult ja ilma hukkamõistuta. Ainult nii tekib valmidus otsida lahendusi.
Võlanõustamisele jõuavad eri vanuses kliendid, kuid sageli jäävad esimesed tõsisemad võlaprobleemid täiskasvanuikka, umbes 18–30 eluaasta vahele. See on eluetapp, kus noored iseseisvuvad ja teevad esimesi suuremaid finantsotsuseid ning samal ajal puudub neil veel riskide hindamise kogemus. Raha kasutamist planeeritakse selles vanuses tihti lühiajalise perspektiiviga. Keskendutakse sellele, mida on vaja kohe teha või soetada. Finantsotsuste pikaajalist mõju kaalutakse harva. Noored tajuvad raha vahendina, mis rahuldab kiirelt nende vajadused ja soovid, mitte piiratud ressursina, mille mõistlik ja kestlik kasutamine nõuab planeerimist. Siinkohal on aga tähtis mainida, et kirjeldatud mured ei esine kaugeltki kõigil noortel. Paljud neist käituvad rahaga teadlikult ja vastutustundlikult, kuid võlanõustajatena kohtume just riskirühma kuuluvate noortega, kelle impulsiivsed või emotsioonidest juhitud otsused on viinud nad täbarasse finantsolukorda.
Noorsootöö ennetav panus
Üks teema, millega noorsootöötaja saab noori eriti tõhusalt aidata, on ennetus. Noortega tasub rääkida rahast laiemalt. Rahatarkus ei peaks hõlmama ainult poppe teemasid, nagu investeerimine ja raha kasvatamine, vaid ka seda, kuidas igapäevaste rahaasjade ja tarbimisotsustega edukalt toime tulla. Noortega võiks vestelda eelarvest ja tarbimisest, reklaami mõjust ning sotsiaalsest survest meie tarbimisotsustele. Näiteks võiks mõtiskleda koos selle üle, miks tundub pakkumine „Osta kohe, maksa hiljem“ nii ahvatlev või mis vahe on ostudel, mida mul on tingimata vaja ja mida ma lihtsalt soovin. Põnev on ka arutleda teemal, kuidas mõjutab meid ja meie tarbimisharjumusi see, kui me võrdleme ennast teistega.
Noortega võiks vestelda eelarvest ja tarbimisest, reklaami mõjust ning sotsiaalsest survest meie tarbimisotsustele.
Kui noor on need küsimused enda jaoks läbi mõelnud, väheneb oht sattuda tarbimislõksu. Nii suudab ta paremini vältida olukordi, kus ainus lahendus tundub olevat uus laen vana katteks. Peale arutelude saab võlgnevusse sattumist ennetada võimalusega teha koos noorsootöötajaga praktilisi harjutusi või muid tegevusi. Näiteks võib noorega kokku leppida, et ta paneb teatud perioodil kirja kõik oma kulud, et saadud ülevaate põhjal tarbimisharjumusi analüüsida ja vajadust mööda muuta. Samuti võib üheskoos kriitiliselt vaadata finantsteenuste reklaame või tehniliste vidinate müügipakkumisi ning arutleda, millised tagajärjed võivad ühest või teisest valikust tuleneda. Näiteks kui palju maksab väga soodsana reklaamitud arvuti tegelikult, kui osta see järelmaksuga? Niisugused mõttemängud aitavad noorel mõista oma otsuste tagajärgi ja saada teadlikumaks rahakasutajaks.
Kokkuvõttes ei ole küsimus ainult rahas, vaid selles, kuidas noor oma eluga toime tuleb ja kui teadlikud on tema valikud laiemalt. Noorsootöötaja ei pea olema finantsekspert, kuid ta saab olla märkaja, suunaja ja arutelu algataja. Varajane tähelepanu ja teadlik ennetustöö võivad olla otsustava tähtsusega, et noor ei satuks olukorda, kus ainus nähtav väljapääs tundub olevat uus laen vana katteks.
Kiirjuhend noorsootöötajale: kuidas toetada võlaprobleemidega noort
- Märka mustreid, mitte üksikjuhtumeid
Jälgi noore käitumist: üks ost ei tähenda veel midagi, aga korduv laenamine, rahapuudus või rahateema vältimine võivad olla märgid, et rahaasjade kohta tasub lähemalt uurida.
- Ära eelda, vaid küsi
Väldi rutakaid järeldusi. Uuri rahulikult ja avatud küsimustega, kuidas noorel tegelikult läheb.
- Loo turvaline ruum
Noor peab tundma, et ta saab rahast rääkida ilma hukkamõistu ja häbita.
- Ära moraalitse
Süüdistamine või õpetamine sulgeb noore kiiresti.
- Julgusta abi otsima
Selgita, et võlaprobleemid on levinud, abi küsimine normaalne ja lahendused võimalikud.
- Aita olukord kindlaks teha
Noor ei pruugi ise aru saada, kui tõsine tema olukord on. Aita tal olukorda paremini mõista, aga ära tekita paanikat.
- Suuna edasi spetsialisti juurde
Vajaduse korral soovita võlanõustajat või teisi tugiteenuseid. Sa ei pea kõike ise lahendama.
- Toeta väikeste sammudega
Julgusta noort astuma esimesi lihtsaid samme (nt kontoväljavõtte ülevaatamine, teabe kogumine).
- Hoia teemat elus
Ühest vestlusest ei piisa – küsi hiljem uuesti ja näita, et hoolid.
- Tee ennetustööd
Räägi rahast, tarbimisest ja valikutest ka siis, kui probleemi veel ei ole.
Evelyn Eichhorst on psühholoogia magister, võlanõustaja, koolitaja ja sotsiaalvaldkonna praktik, kes on tegutsenud võlanõustamise valdkonnas alates 2011. aastast. Tema tugev külg on võime näha keerulisi teemasid nii õiguslikust, sotsiaalsest kui ka psühholoogilisest vaatenurgast ning selgitada neid lihtsal ja praktilisel viisil. Ta õpetab Pärnumaa kutsehariduskeskuses tegevusjuhendajaid ja hooldustöötajaid ning koolitab võlanõustajaid ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste.
Illustratsioon: Mette Mari Kaljas
KOMMENTAAR
Artikkel tõi hästi välja, kui oluline on noortega rahatarkusest rääkida juba enne esimesi suuremaid rahaprobleeme. Rahamuresid seostatakse tihti valede otsuste või vähese teadlikkusega, kuid tegelikult mõjutavad noori ka kodune taust, sotsiaalne surve jpm. Noorsootöö vaatest on oluline luua keskkond, kus noor julgeb rääkida rahast ja oma eksimustest ilma hukkamõistuta.
Leian, et rahatarkuse õpetamisega peaks alustama juba varases eas. Mida varem mõistetakse raha väärtust, planeerimist ning vahet soovide ja vajaduste vahel, seda teadlikumad on noored oma tulevastes finantsotsustes.
Olen viimastel aastatel korraldanud õpilasmalevat ning varem osalenud ka õpilas- ja minifirmade tegevustes. Leian, et mõlemad on väga head viisid rahatarkuse õpetamiseks, kuna pakuvad praktilist kogemust ja seost päris eluga. Viimastel aastatel oleme malevas kasutanud õpilasfirmadest inspireeritud lihtsustatud start-up-mängu, mille abil on võimalik anda noortele paari tunniga esmane arusaam ettevõtlusest ja ideede elluviimisest. Lisaks pakub õpilasmalev noortele esimest kokkupuudet tööeluga ning võimalust arutada palga, tööharjumuste ja vastutuse teemadel. Sellised praktilised tegevused aitavad rahatarkust mõista paremini kui pelgalt teooria.
Osalesin viimasel aastal õpetajate rahatarkuse mentorklubis, kus käsitleti raha planeerimist ja teadlikke finantsotsuseid. Leian, et see on hea lähtekoht ka noorsootöötajale, kes soovib oma teadmisi arendada ja neid noortele edasi anda. Nii jõuab rahatarkus paremini noorteni just nende inimeste kaudu, kes nendega iga päev töötavad.
Rahatarkus ei tähenda ainult säästmist või investeerimist, vaid oskust oma elu ja valikuid teadlikult juhtida. Usun, et noorsootöö kaudu saab noortele pakkuda kogemusi, mis aitavad rahatarkust paremini mõista ja igapäevaelus rakendada. See tõstab teadlikkust ja annab noortele oskusi iseseisvaks toimetulekuks.
Elina Virnas,
Valga Avatud Noortekeskuse juhataja