Noorsootöötajate õpiränne Ateenasse: ‘’Mida inimestena ühiselt soovime ongi see, mis meid ühendab.’’

Viljandi Avatud Noortetoa noorsootöötaja Merlin Pulk käis õpirändel Ateenas. Järgnevalt saab lugeda tema kogemuslugu.

Ühel sombusel novembrikuu esmaspäeva õhtul lendasid üheksa Eesti noorsootöötajat, mina nende seas, Tallinna lennujaamast Kreeka pealinna Ateenasse, et nädala vältel tutvuda sealse noorsootöö olemuse ja oludega. Lennupäeva jäävad meenutama kergelt hilinenud lend, kohale mitte ilmunud bussijuht, hotelli administraatori öised aeglased liigutused, reisiärevus ja -elevus ning voodi kõrval undav külmkapp. Kokkuvõtteks neli tundi und, hommikul ühe lonksuga neelatud must kohv, paar oliivi ja fetakuubikut ning jooksingi juba õpirändekaaslastele Viljandi Avatud Noortetoa tööd ja mõtteid tutvustama. Sürreaalne oli mõelda, et olen Ateenas, kui olin terve päeva ühes pisikeses umbses ruumis häguse meelega teiste organisatsioonide esitlusi kuulanud.

Et õpiränne, mis kestis 11.-17. november, keskendus Ateena organisatsioonidele, kes tegelevad peamiselt noorte migrantide ning pagulastega, olid kohtumised lisaks sisukusele ka küllaltki emotsionaalsed. Esimene külastus organisatsiooni Velos Youth andis juba hea ülevaate riigiülesest olukorrast ning kuidas kohalikud pagulastesse suhtuvad. Organisatsiooni sihtgrupiks on äärmiselt keerulises olukorras noored, kelle mured kohaliku valitsuse poolt on nii-öelda maha vaikitud, vaiba alla pühitud ja silm kinni pigistatud. Seetõttu on ülioluline turvalise keskkonna olemasolu, kus noor saab otsast peale alustada – ja vajadusel seda uuesti ja uuesti teha. Spetsialisti ülesanne on jõuda läbi usalduse kasvatamise noore südamele lähemale, kuid seda muidugi siis, kui noor seda ise lubab ning selleks valmis on. See võib võtta aega ühest päevast kuni mitme kuuni või enamgi, kuna noorte, kes sellise pagasiga organisatsioonideni jõuavad, mentaalsed seinad on ehitatud ilmvõimatult kõrgeks, et mitte kedagi endale ligi lasta.

Ligi 80% Kreekas peatuvatest pagulasnoortest liiguvad mujale Euroopasse, kuid tihtipeale tähendab see, et Kreekas üles ehitatu laguneb ning uues riigis algab kõik otsast peale. Enesehoid ei ole ainult sõna, mis meid igapäevaselt kannab, vaid see on tuttav ka teiste riikide spetsialistidele. Puutudes kokku keeruliste lugudega, on ülioluline enda vaimset heaolu hoida. Küsimuse peale, et kuidas Sina ennast hoiad, vastas spetsialist Maria naerusuiselt ‘’A lot of therapy.. for years.’’ Naljad kõrvale jättes, tõi Velos Youth töötajaskond välja, kui oluline on kokkuhoidev ja teineteist toetav meeskond.

Järgnevate päevade jooksul külastasime veel organisatsioone nagu Network for Children’s Rights, Elix Youth Project ning We Need Books, millest viimane on multikultuurne ja -linguaalne raamatukogu. Nende lugu sai alguse soovist tuua kokku kogukond, mis on avatud, hinnangutevaba ja soe. Asudes Ateena kõige mitmekesisemas linnaosas, on see piirkond koduks väga erineva taustaga inimestele üle maailma. Raamatukogu on viie tegutsemisaasta jooksul kogunud oma riiulitele üle 14 000 raamatu rohkem kui 60 keeles ning meie kohtumise järel on võimalik seal nüüd lugeda ka eestikeelset kirjandust, näiteks Petrone „Minu Viljandi“.

Õpirände viimaseks kohtumiseks seadsime sammud The Boat Art Centerisse – ruumi, kus rass, etniline päritolu, religioon, sugu ega isegi ühise keele oskus ei ole olulised. Läbi kunsti ja loomingu saab üheskoos luua tervikliku loo, tehes seda sõnagi lausumata. Ruumi sisse astudes tundsin, et olen oodatud ja kodus. Seda kinnitas ka laual lõhnav isuäratav toit ja suurele tahvlile kirjutatud “Tere tulemast.” The Boat Collective üks eestvedajatest, Iman, kes on ka ise pagulane, tutvustas meile organisatsiooni kontseptsiooni, mis ei jätnud kedagi külmaks. Vastuvõtjate lahkus ja soojus jäävad mind veel pikaks ajaks kummitama.

Ateenas kogetu pani mind hindama Eesti noorsootöö stabiilsust, organiseeritust ja võimalusi. Kui siin on noortekeskused ja -toad riigiüleselt kättesaadavad, siis Kreekas toimub noorsootöö pigem projektipõhiselt ja suuresti annetuste toel. Samas täienes minu tööpagas uute praktikate ja ideedega, kuidas keerulises olukorras olevaid noori meie keskuses ja kogukonnas paremini kaasata.

Mulle jäi õpirändest enim südamesse kõlama, kuidas noortega töötavad inimesed edukust mõõdavad ja kuidas see meid seob, olenemata asukohast. Iga väikseim progress ongi juba edulugu. Esimene ja suurim neist on noore usalduse võitmine. Kui arvad, et see on lihtne, siis mine ja loo usaldus. Pagulasnoored ei otsi haletsust, vaid võrdseid võimalusi.

Aitäh Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendusele, kes võimaldas mul Erasmus+ õpirände projektist osa võtta, ning Geterile ja Kadile, kes meid nõu ja jõuga saatsid.